Matusetalituse pidas ülempreester J. Melts rahvast tulvil ap.-õigeusu kirikus ja tuletas meelde kadunu suuri teeneid omavalitsusasutustes ja seltskondlikes organisatsioonides. Matusetalituse lõppedes kandsid tuletõrjujad kadunu kirstu surnuvankrile. Tänavad, mida mööda leinarong liikus, oli palistatud rahvahulgaga ja võis öelda, et peaaegu kogu linn oli tulnud Jakob Lepikut tema viimsele teekonnale saatma. Nii suurt rahvahulka polnud ühelgi matusel Valgas nähtud.

Vabaduse tänaval, kadunu äri ja elukoha ees, peatus leinarong ja orkester mängis leinaviisi "Tähtede taga". Surnuaial öeldi kadunut mälestades palju liigutavaid ja südamlikke sõnu ning meeskoor laulis leinalaulu oma endisele esimehele. Kalmule asetati pärjad Lepiku äriteenijate, "Säde" seltsi, tuletõrje seltsi, Valga Meestelaulu Seltsi, kaupmeeskonna ja mitmete teiste organisatsioonide poolt. Matusetalituse lõppedes süüdati lahkunu kalmul leinaküünlad ja omaksed jäid omas leinas veel kauaks lilledesse uppunud hauakünka juurde.