Lõpuks lahkusid sõjaväeosad "Säde" seltsi ruumidest, kuna karskusseltsi ruumid on vel sõjaväe käes. Linnaelu ja kauplemine on vaikne.

Tõnis Grünbergi mälestustest:
" Meie ei leppinud sarnase olukorraga kaua, sest Säde majas töötas tol korral Laenu ja Hoiu Ühisus, Vastastiku Krediitühisused ja Vastastikune Kinnituse Selts. Nende tõttu saatsime Riia kubernerile, raha ja tööstus ning kaubandus-tööstus ministritele telegrammi, sest nende asutused olid seltside näol Sädes, paludes ruumid vabastada, et nimetatud majanduslised ühingud saaksid tegutseda. Sädest enesest kui nn. lõbuseltsist ei lausunud meie sõnagi. Nii saimegi varsti kohe Säde vabaks. Ka karskusseltsi paigutati 1905. a sõjaväed, sellepärast, et oli Eesti selts. Sinna jäid nad pikemaks ajaks. 1905. a oli ka igasugune koosolek keelatud. Meie, Säde juhatuse liikmed, käisime aga koos tagantuksest Laenu-hoiu ühisuses, ühes väikeses toas, kus asus rahakapp ning mis sellepärast oli ka sõduritest vaba. Paar koosolekut pidasime ühes kaupluse tagaruumis kesk päeva. Õhtused koosolekud olid väljaspool linna, kusagil talu ulu all, sest liikumine õhtul ja öösel oli linnas keelatud. Samal aastal oli meil siin Valga juhtivamate eestlaste seas arutamisel, kuidas väljarändajate voolu koondada, et nad laia Venemaale ära ei kaoks, nii et väljarändajad eestlased rändaks enam-vähem ühte kohta, moodustates sellega mingisuguse Eesti asunduse taolise maa-ala. Selle abinõuks oli meil kavatsus osta kusagile Venemaale mõni mõis, mille ümber väljarändajad endid koondaks ja moodustaksid sedaviisi eesti asunduse. Suurt sellel alal tegutseda aga ei saadud ärevate aegade tõttu. 1905. a tuli ka Sädes politilisi hõõrumisi. Linnavalitsus hoidis rohkem vana valitsuse poole, sest see vool, st 1905. a vool, kandis rohkem puhtpolitilist maiku, mitte rahvuslist liikumist. Kinnivõtmisi oli siin küllalt, kuid tapmisi polnud. Kõige punasemad siin olid lätlased."