Linnaseaduse maksmapanemisega (1874. a) ja kauplemise ning käsitöö vabanemisega oli maarahvale linna asumiseks tee avatud. Iga aasta tuli sadade kaupa uusi elanikke juurde. Tekkisid nn eeslinnad, nende ees Puraküla. Suurem jagu maalt linna asujaid olid eestlased.

1870ndate aastate lõpu poole loeti Valgas ju 5000 elanikku, nende hulgas umbes 1000 eestlast, kes suuremalt jaolt teenijad, käsitöölised, veovoorimehed, mõned ka väikeste majade omanikud ja kõrtsimehed. Olid küll ka Valgas mitmed eesti soost võrsunud jõukad kaupmehed, ärimehed ja suuremate majade omanikud, nagu näit. raehärra, kaupmees ja õllevabriku omanik Johan Lambert, suurkaupmehed Kampmann, Nehse, Oija (Oja), Kühl (Külm) j.t., aga need olid tolleaja mõiste järele kõik juba "saksad", kes maarahvaga ainult niipalju tegemist tegid, kui see neile ärielus tarvis läks.

Eestlaste ümberrahvustamine oli tol korral täies hoos: jõukamaid ähvardas saksastumine, kehvemaid lätistumine. See sündis täitsa olude sunnil. Eestlastel polnud Valgas ühtegi omakeelset asutust, ei kirikut ega kooli, mille tähtsus rahvuse alalhoidmiseks suur on. Tõsi, Valga maakoguduse Luke kirikus peeti kaks korda kuus selle koguduse järel olevate Eesti valdade Sooru ja Paju rahvale eesti keeli jumalateenistust, aga sama koguduse läti-saksa õpetaja Ulmanni poolt, kes rääkis nii viletsasti eesti keelt, et seda hale oli pealt kuulda. Selle tagajärg oli, et niipea, kui linna asuvad eestlased vähegi kas saksa või läti keelega toime said, saksa ja läti koguduse liikmeks astusid.

Veel halvem lugu oli koolide poolest. Linna algkoolides ja Kreiskoolis oli, nagu tol ajal igal pool, õpetuskeeleks saksa keel. Lätlastel oli oma kihelkonna- ja algkool (Valga vallakooli nime all). Kes siis eestlastest oma lastele algharidust tahtis anda, pidi neid kas saksa või läti kooli saatma, kus nad saksastusid ja lätistusid. Isegi eestikeelsed perekonnanimed tõlgiti seal kas saksa või läti keelde. Nii sai igast vaesest Rebasest – Fuchs, Karust – Bär, Kargajast – Springer, või jälle Lehest – Lapris, Varblasest – Svirbulis jne. Eesti keel, ehk nagu tol ajal nimetati – maakeel, oli Valgas põlatud keel. Isegi eesti teenijad häbenesid omavahel eesti keelt rääkida. (H. Eineri märkmetest)