Asutati "Valga Eesti Karskuse Selts", kellel luba oli kõnekoosolekuid pidada, pidusid toimi jne.

Asutajaid oli 26: õpetaja Willem Reimann, õpetaja Paul Undritz, kooliõpetaja ja köster Hans Einer, kooliõpetaja abiline Heinrich Einer, kiriku vöörmunder H. Hiob, kiriku vöörmunder Zimm Aintson, kiriku vöörmunder A. Lillipuu, kooliv. Karl Kornel, Karl Mahlberg, Karl Hiob, Fr. Kiusalus [Kiusalaas], J. Nool, M. Pragi, Andres Lillipuu, K. Plotnik, Kusta Kimask, P. Köster, Juhan Mölder, Jüri Mölder, Jaak Hanson, Tõnis Leius, Andres Uusi, Jaan Keernik, Jaan Kornel, Ernst Kornel ja Jüri Altin.

Hans Eineri mälestustest:

Seltsi ümber kogusid kõik arukamad ja eesti tulevikku uskujad suguvennad ja -õed. Põhikirja järele oli küll sihiks täiskarskus, aga seltsi rahvuslikku tähtsust arvesse võttes lepiti ka "parajuslastega" kokku. Seltsil esimesel viiel eluaastal omaette korterit ei olnud. Kõnekoosolekuid, millest küllalt elavalt osa võeti, peeti kirikukooli ruumes, peod Musse ja hiljem ka Läti seltsi ruumes. 1896. a üüris selts endale esimesed ruumid J. Kogeri majas Moskva (praegune Kesk) tn 33 ja avas einelaua. Järgmisel aastal ehitas majaomanik J. Koger sellekohase lepingu alusel seltsiruumile saali otsa. Saali pühitsemise ja avamispidu, esimene suurem eesti pidu Valgas, kestis 14.-16. nov. Sellel viisil oli seltsil juba "oma tuba" ja "oma luba" ning võis vabamalt tegutseda.