1901. a detsembril jõudsid uue linnavolikogu ja linnaametnike valimised kätte. Ju mitu kuud sai selleks rasket eeltööd tehtud. Hääleõiguslikud olid vana vene linnaseaduse järele ainult majaomanikud ja I ning II järgu äritunnistuse alusel kauplejad. Suurem jagu eesti valijaid oli aga alles hilja aja eest linna elama asunud, kelledel valimise korrast ja linna valitsemisaparaadist aimugi polnud. Tuli koosolekuid koosolekute järgi pidada, enne kui asjast aru hakati saama. Lepiti lätlaste ja venelastega kokku. Seati ühine volinike nimestik: 12 eestlast, 12 lätlast ja 5 venelast. Sakslased esinesid muidugi oma nimekirjaga, kuhu ka mõned eestlased ja lätlased olid sisse võetud. Hääletati kuulikestega, oli kandidaadi-nimeline kahe poolega kastikene. Valge kasti pool oli jaatav, must eitav. Valija viskas enda kuuli kas valge- ehk mustapoolsesse kasti, kust siis lõpuks tagajärjed kokku võeti.

Et kohmetud valijad kuulisid pannes mitte ei eksiks ja kahtlaste üle kontroll oleks, seati mehed omavahel valimiskastide juurde minnes nii ritta, et igale "ustavale" järgnes kas "kohmetu" või "kahtlane". "Kohmetu" ja "kahtlase" kohus oli kuuli sinna kastipoolele panna, kuhu ta eelmineja "ustav" pani, temale järgneval ustaval oli aga võimalus seda näha ja kontrolleerida. Valimised läksid hästi. Eesti-Läti-Vene nimekiri võitis. Sakslased said täiesti lüüa. Valimised kinnitati jaanuaril 1902. a. (H. Eineri märkmed)