1877. aastal kehtestati Balti kubermangudes 1870. aasta Vene linnaseadus, mis kaotas seisusliku saksa linnavalitsuse, kehtestas maksutsensusele tugineva valimissüsteemi ja mittesakslastele võimaluse valimistest osa võtta. Raad kui senine linnavalitsus asendati linnavalimiste teel moodustatud linnavolikogu ja linnavalitsusega eesotsas linnapeaga. Alguses kehtestati see kord kubermangulinnades, seejärel järk-järgult ka mujal linnades.¹

Uue linnaomavalitsuse moodustasid valitud linnavolinikest koosnev linnavolikogu (gorodskaja duma, Stadtverordneten-Versammlung) ühes täidesaatva linnavalitsuse ehk linnaametiga (gorodskaja uprava, Stadtamt, Stadtverwaltung) ning mõlema organi eesotsas oleva linnapeaga (gorodskaja golova, Stadthaupt). Tallinna kui kubermangulinna linnapea kinnitas pärast valimist volikogus seadusekohaselt ametisse siseminister. Linnaomavalitsuse võimkonda kuulusid üksnes linnamajandus ja heakord ning hoolekanne ja osaliselt ka kooliasjad.⁴

Valimisõigus volikogu valimiseks oli üksnes enne valimisi vähemalt kaks aastat linnas elanud üle 25 aasta vanustel Vene riigi meessoost alamatel, kes omasid linnas kauplust, tööstusettevõtet, töökoda või kinnisvara, mille pealt õiendada linnale makse; kinnisvaraomanikest naised ja asutused ning seltsid võisid valimisteks nimetada oma esindaja. Mööndusena Läänemere provintside erikorra suhtes oli vastava lõivu tasumise järel kuni 1889. aastani valimisõigus ka literaatidel (õpetlastel). Valijad jagunesid kolme valimisklassi ehk kuuriasse, kellest igaühel oli õigus määrata üks kolmandik linnavolikogust.⁴ Linnavolikogu liikmete arv oli vähemalt 30.⁵

1877. aasta lõpuks pidid Liivimaa linnadest Riia, Tartu ja Wõnnu tegema kõik ettevalmistused, et linna kogukonnaseadus saaks toimima.