Ajutine linnavalitsus, kelle eluiga oli olnud kolm kuud, andis juhtimise üle uuele demokraatlisel alusel valitud linnavalitsusele, kuhu kuulusid Valgale võõrad neli lätlast ja üks juut, nimelt: linnapea K. Osolin, tema abid Pawlowitsch ja U. Mer; nõunikud I. Kläwin ja Fr. Deickmann. Uus linnavalitsus katsus püsti hoida linna majandust, mis just kerge ei olnud. Iseäranis rahulolematust tekitas elanike hulgas kitsad toitlusolud, mis sügise poole vaesemates rahvakihtides eriti terava iseloomu omas. Esimese tähtsusega ained nagu jahu ja suhkur olid kauplustest ammu kadunud ning ehkki 1916. a juba oli avatud linna toitlusainete kauplus, ei suutnud see kaugeltki rahuldada vajadust, olgugi et ainete saamisel eesõigustatud seisukohal asus. Kui seniste raskustega korda oli läinud siseriigist sõjaväe võimude abil linnale mõni vagun jahu ehk suhkrut saada, siis jagati need ained elanikkudele toidukaardikeste järele välja, kusjuures kaupluse ees seisid alalised suured ostjate sabad, kes kindla korra järele selle veidikese kätte said. Oli jagamine möödas, kadusid ka sabad, kuni ilmus uus teadaanne, et on saada suhkrut ½ naela hinge pealt. Jälle oli linnakauplus rahvamurrust ümber piiratud, kes rahutult sabas korda ootas, linnavalitsust ja kaupluses teenivat personali vihaselt vandus ja kõiki kottitoppimisega kollitas. Iseäranis targad olid vanad naised, kes ässitavalt lärmi tegid ning korrapidamisest midagi teada ei tahtnud, mispärast ka toiduainete väljajagamine sõjaväelise kaitse all toimiti. Olgugi, et ärid tähtsamate toiduainete kui ka mõne teiste kaupade puuduse all väga kannatasid, nõnda, et mõned neist omad uksed pidid sulgema, ei tähendanud see veel kaubanduselu soiku jäämist, vaid õitsele lõi nüüd kaubitsemine väiksel mõõdul. Poed ja poekesed tekkisid aina hulgana juurde ja kunagi pole Valgas nii hoolsasti kaubeldud, õigemini öeldud, hangeldatud – spekuleeritud, kui just sellel ajal. Katsuti äri teha kasvõi käsikaubitsemisega, haruldaseks kaubaks saanud rullniidiga ja keelatud samakonniga – koduselt valmistatud puskariga, sest viinavabrikud seisid, kuid nii vajalik keelekaste, nagu seda on viin, ei tohtinud sõja ajalgi puududa. Kalli raha eest oli kõike veel saada ja jõukamatel kodanikkudel ei puudunud isegi võimalus varustada endid toiduainete tagavaradega. Kehvemate asjaolu ehk seisukorda pehmendas see asjaolu, et leidus alaliselt tööd sõjaväeasutuste juures: parandati teid, ehitati barakke, intentantuuriladusid, välja leivaküpsetamise ahje. Küpsetati leiba ja oldi ametis toitlusvarustuste valmistamisega tervele armeele, kusjuures paljudel korda läks mitte üksi tööd leida, vaid ka leiba ja riidevarustust hankida. Sõjavägi, omas enamuses Läti kütipolguga eesotsas, oli muutunud enamlasteks ja nimetasid endid nüüd uhkusega punaarmeelasteks. Nende hüüdsõnaks oli: "Maha sõda!".