25.01.1918-13.02.1918 : Raekojas asus nüüd tööliste ja sõdurite nõukogu täidesaatev komitee tundmatute...
Seati kiires korras sisse kõiksugu komisjonid ja komiteed, kodanliku abielu registreerimine ning rahvakohus – tribunal, kes pidas istungeid saksa "Musse" seltsi ruumes ja raekojas.
Algasid alalised miitingud, mis korraldati seltside ruumes, raekojas, kirikutes ja tänavatel. Tõendati, et enamline nõukogude valitsus ongi see õige valitsus, kelle vaenlasteks on kirik, kodanlus ja kapital, mis peab purustatama.
Algasid kirikuvastased väljaastumised. Ühel pühapäeval, kui Läti koguduse õpetaja Kuptsche Jaani kirikus jumalateenistust pidas ja kogudusele armulauda valmistas ning parajasti kantslijutluse lõpetas, ilmus ülesse oreli juurde suur tahmase näoga töölise välimusega isik, kes rõdult alla vihaselt hüüdis: "Melns kuzens ir deesgan rehjis! Melno gaili nost!" (st Must kutsikas on küllalt haukunud! Must kukk maha!) Surmavaikus asus nende sõnade järele kirikus. Õpetaja ehmus, seisatas vähe pilki ülesse rahurikkuja poole heites, võttis siis kantslist raamatud ja sammus altari taha käärkambri. Et katkestatud jumalateenistust jätkata, kutsus õpetaja rahva kirikuteenija kaudu oma korterisse, kus armulaua väljajagamise takistamatult lõpetas. Varsti peale selle vahejuhtumise keelati jumalateenistus Jaani kirikus ja kirikut tarvitati miitingute pidamiseks. Miitingu korral täitus kirik sõduritest ja rahvast viimase võimaluseni täis, mis oli dekoreeritud seest punasega. Punased lipud seisid üleval rõdul, all altari ümber ja kõrgel altari seinal rinnutasid kaks kõrvikmütsides sõdurit, hoides kumbki punast lippu ülevalt alla. Oraatorid asusid üleval kantslis, kus pidasid rahvale "äratuskõnesid", kes hoolega kuulas ja vaimustatult braavo karjus. Istuti, pead paljastamatult, ja suitsetati koduselt. Et kirik rahvast tungil täis oli, siis tarvitasid sõdurid väljakäimiseks lahtiseid aknaid. Roniti ülesse aknalauale ja oldigi väljas, kus kiriku seina ääres veoautole asetatud puhkpillide orkester mängis internatsionaali. Pühakoja kaitseks ei julgenud keegi välja astu ja sõnagi võtta. Kuid kõik need "jutlustused" kantslist, vaimustavad kõned ja revolutsioonisüvendavad võtted ei parandanud põrmugi asja, vaid kiirustasid ainult ähvardavat lõppu lõunast.
-
Lõuna-Eesti, nr. 29, lk 3, 13.04.1927 ↩