Valka jõudnud saksa sõjaväed haarasid kohe kõik võimu enda kätte ja ei tahtnud midagi teada demokraatlikust linnavalitsusest. Et revolutsiooni keerus keema läinud rahvast taltsutada, tõmmati kõige esiti kaks meest, Aia tänaval oleva maja omanik Poola ja raudtee roopaseadja Lillipuu, Rückeri apteegi ja Wichmanni maja ees (kiriku juures) Kesk tn telefoniposti, kus pooduid paar päeva teiste hirmuks kõlkuda lasti. Kuuldavasti süüdistatud esimest salakuulamises Vene kasuks, kuna teine raudtee lõhkumise katsel olla tabatud.

Elbing, Heinrichi mälestustest:

Raatuse platsil kiriku vastas tõmmati laternaposti otsa üks meesisik, keda olevat tabatud raudteeladudesse sisse tungimas. Hiljem tõsteti tänava teise otsa lugupeetud Valga linnakodanik, mehaanikatöökoja ja auto omanik Teodor Poola, kes polevat olnud nõus ilma tasuta ja garantiita sakslastele autot andma. Auto rekvireeriti ikkagi. Ülespoodud jäeti sinna rippuma rohkem kui nädalaks. Mingil hetkel varastati neilt isegi saapad jalast ära.

Linnas tekkis toidupuudus. Kauplemist ei olnud ja poed olid tühjad.

Algas vali okupatsiooniaeg. Sõjariistad korjati rahva käest ja linna komandantuurist anti igale kodanikule omaniku sõrmejäljega varustatud isikutunnistus. Seati sisse kiires korras saksa koolid, kohtud, politsei ja kõiksugu majandusohvitserid. Endise ametliku vene keele asemele omavalitsuse asutuses, kohtus ja koolis astus saksa keel. Rahukohtunikuks seati umbkeelne saksa sõjaväelane, kes tõlgi abil rahvaga asju arutas. Seltside ruumid rekvireeriti, kusjuures erakordselt halvasti toimetati "Säde" seltsi ruumega. Sinna asetati sõjaväe hobused. Ainult saksa "Musse" seltsi ruumid jäeti vabaks, remonteeriti tarviliselt ja avati siis suure pidulikkusega ning Saksa riigi hümniga, "Heil dir im Siegeskranz" lauluga. Linnaasjade juhtimine seisis linnapealiku major Lewini käes ja linnavalitsuse asemele seati magistraat, kellede liikmed nimetati Saksa sõjaväevõimude poolt ja kelledel ühes linnavolikoguga oli ainult nõuandev hääleõigus. Paar korda [27.03 ja 10.05] kutsuti ka kokku endine, enne revolutsiooni valitud volikogu, kuid mitte linnaasjade juhtimiseks, vaid okupatsioonivõimu soovide ja korralduste kuulamiseks.