Toiduainete turule ilma loata toomine keelati ära. Igaüks, kes tahtis mingisuguseid toiduaineid müüa, teri veskile viia ehk seapõrsast veristada, pidi enne selleks ikka loa nõutama. Kõva kontroll seati sisse ja kui sellest hoolimata turule veel toiduained ilmusid, panid saksa sõjaväelased 26. sept. 1918. a vormilise tururüüstamise toime. Ühel hommikul piirati turg äkitselt igalt poolt sisse ja revolvripauguga märguandmise peale tormasid sõjariistus sõdurid igast küljest surmani ehmunud müüjate kallale, ladusid nende kaubad kanapojast seapõrsani oma vankritele ja kadusid saagiga, jättes kisendavaid, nutvaid ja needvaid müüjaid abitult tühjale turule, ümber paisatud korvide, kastide ja laudade juurde. 26 turukauplejat söandasid üles anda linna magistraadile kahju suuruse, mida nendele keegi küll ei tasunud. Kuid maamehed, kelledelt oli võetud toiduained ja elus seapõrsad, tänasid, et terve nahaga koju said. Linnakodanikud kannatasid kõvasti toiduainete puuduse all. Maalt lubati üles osta ainult kartuleid, mis linn toitluskauplus normi järele elanikele välja jagas. Leivajahu oli raske saada, sest sakslased korjasid kõik põllusaadused omale kokku ega hoolinud linnaelanikest midagi. Kui häda kord õige suureks läks, toodi mõni vagun rukkist Stettinist Valka näidates, nagu muretseksid nad leiba rahvale omalt maalt. Kuid kui palju siit välja veeti Saksamaale, seda ei tarvitsenud keegi teada. Elati edasi kõige paremas lootuses ning kiideti, et Saksamaa käib üle kõige.