Tööliste ja sõdurite valitsus lahkus kiiresti linnast ühes Vene väe jätistega 22. veebruaril 1918. a, maha jättes omad moonalaod, relvastatud tagavarad ja õudse mälestuse.

Korraga kajas kell neli p.l. kõrvulukustav raksatus, millele teine veel tugevam järgnes. Paljudel majadel purunesid pihuks akende klaasid. Kaks hiigla suitsusammast tõusid raudtee piirkonnast kohutavalt üle linna. Raudtee veereservuaari maja ülemine osa on lennanud õhku ja selle läheduses põleb maja. Taganejad on veel miinidega põlema pannud linna "Priimetsas" asuvad sõjaväe laskemoonalaod ja ise raudteel rongiga viimase meheni Tartu poole kadunud. Laskemoonalao põlemine sünnitas ennekuulmatud müra. Püssipadrunid lõhkesid raginal nagu põlevad kadakapõõsad, kuhu sekka kajasid võimsad granaatide mürtsud. Kahurite pommid lendavad metsa, versta kaugele eeslinna ja väljadele, kuhu õnneks lõhkematult kukuvad. Kuid seda kõike ei näi kuulvat ega nägevat rahvahulgad, kes Kuperjanovi tn nr 32, endise kino "Oase" ruumes asuva lahtimurtud sõjaväe relvalaost püsse, mõõku, padruneid ja kõiksugu teisi relvi takistamata laiali kannavad, kuna teised üle tänava asuvate välja leivaküpsetamisahjude juurest jahu ja põletispuude tagavarade äravedamisega kibedasti on ametis. Väliskord oli täiesti kadunud.

Elbing, Heinrichi (raudteeametnik Valgas) mälestustest:

Enne viimaste Vene väeosade lahkumist lõhkusid nad depooeelse pöördsilla ja kõik jaamateede pöörangud. Liiprite immutamise tehase juurde jäeti terve rongitäis laskemoona, mis süüdati põlema ning põles kolm ööd ja päeva. Granaadid ja kuulid hakkasid üle linna laiali lendama ja süütasid ümberkaudseid maju. Inimesed pidid põgenema oma elumajadest kesklinna pakku.

Taganevad vene väed süütasid raudteejaama. Samuti on purustatud Tartu ja Mõisaküla poole suunduvad raudteed.

Veel samal päeval, 22. veebruaril 1918. a astus endine demokraatlik linnavalitsus uuesti oma kohuste täitmisele ja otsustas pöörata vastava üleskutsega linnaelanike poole ja organiseerida ajutine kogukondlik julgeolekukaitse komitee. See otsus jäi täide viimata, sest saksa okupatsiooni eelväed jõudsid veel samal päeval Valka.

Meeleolu oli rahulik. Rongide liikumine Valga ja Tapa vahel seiskus.