1. veebruaril, olles kaotanud linna ees olevad kaitsepositsioonid, oli vaenlane sunnitud linnast lahkuma ja taandus lõuna poole. Hommikul kell 8 marssisid võidukad eesti väed koos soome Põhja poegadega Valka, hiljem jõudsid siia ka ratsanikud ja soomusrongid.

Esimesena jõudsid Valka Kuperjanovi partisanide ratsaluurajad Einsild, Katu, Kiili ja Kirli. Punaseid mitte eest leides, kihutasid nad otse raekoja ette. Elanikud, kes kogu eelmise päeva olid viibinud keldrites, ilmusid uuesti rõõmsatena tänavatele.⁴

Pärast Valga vabastamist asus linna kaitsmisele 3. jalaväepolk. Kaitsepositsioon nihutati linnast 5-10 km kaugusele Säde ja Koiva jõgede taha. Esialgselt võtsid linnas korra hoidmise endi kätte soomlased, kuid hiljem läks see täielikult 3. polgu kätte. Suuri kaotusi kandnud Kuperjanovi partisanid ja soomlased jäid Valka puhkama, teised väeosad aga jälitasid taganevat vaenlast. Põhja poegade staap paigutati "Säde" majja endise võõrastemaja ruumidesse. Soomusrongide divisjonistaap aga paiknes raudteejaamas vagunites. Hiljem, kui soomlased lahkusid, kolis soomusrongide staap soomlaste asemele võõrastemaja ruumidesse. Pärast Valga vabastamist leiti mitu ühishauda punase terrori ohvritena hukatuid, kelle laibad olid tundmatuseni purustatud.

Pildil: Need, kellele 01.02.1919.a. Valga kodanike poolt annetati lipp. Istuvad vasakult: 1) vabat.-rms. August Johanson, 2) veltveebel August Kallas VR II/3 + [rist], 3) vabat.-rms. J. Voites; Seisavad vasakult: 4) vabat.-rms. August Litsak +, 5) v.-allohv. Ernst Heiso VR II/3, 6) vabat.-rms. dessandist.