Baltimaade Ühendatud Maanõukogu (Der Vereinigte Landesrat für Livland, Estland, Ösel und Riga) Riias kuulutas välja Balti Hertsogiriigi.

Balti Hertsogiriik oli kavandatud seisusliku, ebademokraatliku riigina, nagu olid ka teised selleaegsed Saksa väikeriigid. Üldist hääleõigust ei saanud kehtestada ka rahvastiku ülekaalukat osa moodustavate eestlaste ja lätlaste eeldatava ebalojaalsuse tõttu loodavale riigile. Ajaloolistel põhjustel oli Maanõukogus ülekaal end sakslasteks pidavatel isikutel. Eestlastest ja lätlastest kuulusid Maanõukogu koosseisu vähetuntud isikud, toetuse saamine mõjukamatelt ja tuntumatelt eesti poliitikutelt (sealhulgas Konstantin Päts) nurjus. Hertsogiks pidi esialgse kava kohaselt saama Preisimaa kuningas, kes oli ka Saksamaa keiser Wilhelm II, kuid Saksamaa väikeriikide valitsejate vastuseisu tõttu jäi lõplikuks riigipea kandidaadiks Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich; samuti jäi teostamata plaan taastada Kuramaal omamaine Bironite dünastia. Hertsogiriik jaotati eesti-läti keelepiiri järgi seitsmeks kantoniks (Kuramaa, Riia linn, Latgale, Lõuna-Liivimaa, Põhja-Liivimaa, Saaremaa ja Eestimaa). Hertsogiriiki pidid kuuluma ka varem Baltimaade koosseisu mitte kuulunud Latgale ja Setumaa.