Olen tänulik, kui märkasid viga või oskad täiendada:

Vihje parandamiseks/täiendamiseks

Sinu nimi/kontaktandmed

Linnaseaduse maksmapanemisega (1874. a) ja kauplemise ning käsitöö vabanemisega oli maarahvale linna asumiseks tee avatud. Iga aasta tuli sadade kaupa uusi elanikke juurde. Tekkisid nn eeslinnad, nende ees Puraküla. Suurem jagu maalt linna asujaid olid eestlased. 1870 aastate lõpu poole loeti Valgas ju 5000 elanikku, nende hulgas umbes 1000 eestlast, kes suuremalt jaolt teenijad, käsitöölised, veovoorimehed, mõned ka väikeste majade omanikud ja kõrtsimehed. Olid küll ka Valgas mitmed eesti soost võrsunud jõukad kaupmehed, ärimehed ja suuremate majade omanikud, nagu näit. raehärra, kaupmees ja õllevabriku omanik Johan Lambert, suurkaupmehed Kampmann, Nehse, Oija (Oja), Kühl (Külm) j.t., aga need olid tolleaja mõiste järele kõik juba "saksad", kes maarahvaga ainult niipalju tegemist tegid, kui see neile ärielus tarvis läks. Eestlaste ümberrahvustamine oli tol korral täies hoos: jõukamaid ähvardas saksastumine, kehvemaid lätistumine. See sündis täitsa olude sunnil. Eestlastel polnud Valgas ühtegi omakeelset asutust, ei kirikut ega kooli, mille tähtsus rahvuse alalhoidmiseks suur on. Tõsi, Valga maakoguduse Luke kirikus peeti kaks korda kuus selle koguduse järel olevate Eesti valdade Sooru ja Paju rahvale eesti keeli jumalateenistust, aga sama koguduse läti-saksa õpetaja Ulmanni poolt, kes rääkis nii viletsasti eesti keelt, et seda hale oli pealt kuulda. Selle tagajärg oli, et niipea, kui linna asuvad eestlased vähegi kas saksa või läti keelega toime said, saksa ja läti koguduse liikmeks astusid. Veel halvem lugu oli koolide poolest. Linna algkoolides ja Kreiskoolis oli, nagu tol ajal igal pool, õpetuskeeleks saksa keel. Lätlastel oli oma kihelkonna- ja algkool (Valga vallakooli nime all). Kes siis eestlastest oma lastele algharidust tahtis anda, pidi neid kas saksa või läti kooli saatma, kus nad saksastusid ja lätistusid. Isegi eestikeelsed perekonnanimed tõlgiti seal kas saksa või läti keelde. Nii sai igast vaesest Rebasest – Fuchs, Karust – Bär, Kargajast – Springer, või jälle Lehest – Lapris, Varblasest – Svirbulis jne. Eesti keel, ehk nagu tol ajal nimetati – maakeel, oli Valgas põlatud keel. Isegi eesti teenijad häbenesid omavahel eesti keelt rääkida.

Sellesse rahvusliselt nii kurvasse Valga eestlaste ajajärku tõi eesti ärkamisaja liikumine muudatuse. Nende meeste eesotsas, keda see liikumine vaimustas, seisis 1870. aastate keskel Valka asunud majaomanik ja trahteripidaja Kaarli Kornel (praeguse riigikogu liikme, rahvaerakondlase Karl Korneli vanaisa). Kaarli Kornel oli pärit Võrumaalt Vana-Antslast. Kehvade vanemate lapsena olnud tema esimene "leiva pällimine", nagu ta Einerile ise jutustanud, ümberrändaja, pimeda kerjaja juhtimine ja sellega laatadel ja kiriku uste taga ühes "leelutamine" (laulmine). Sellejärele olnud ta Sangaste kirikumõisas aedniku õpipoisiks ja ühtlasi õpetaja Sellheimi kutsariks, siis Antsla teoorjusega koormatud talu rentnikuks. 1860. aastate alul raputanud ta Liivimaa tolmu jalult ja läinud Venemaale. Kolme aasta pärast tõusnud temal suur kojuigatsus, ei jõudnud seda maha suruda ja rännanudki kodumaale tagasi. Hiljem ostis ta omale Karulas tubli talu, Vihtka, seda ise mõnda aastat pidades. Talu jaotusel poegadega vastollu sattudes müüs ta talu ära ja ostis omale Valka Kuperjanovi tänavasse "Piprajõe" kaldale väikese maja (praegu Beckeri oma), kus ta esialgu ise trahterit pidas, pärast aga teistele välja rentis, et temale mittemeeldivast tööst vabaneda. Oma elava iseloomu ja ladusa kõneanniga oskas Kornel teisi äratada ja koondada eesti kooli ja koguduse asutamisele Valka, missugune kavatsus, kuigi raskete takistustega võideldes, viimaks teostus. Kaarli Korneli tähtsamad kaasaitajad olid: 1) Zimm Ainson, rätsep ja majaomanik Venekülas (nüüdne Tähe tn), kihelkonnakooli haridusega, pärit Laatre kihelkonnast Unikülast. 2) Mihkel Põlde, väikekaupmees Korneli majas, pärit Pärnumaalt, näitlejate Karl Põlde ja Lina Reimanni, sündinud Põlde, isa. 3) Juhan Tamm, Otsa kõrtsi omanik ja pidaja, enne Vene vallakooli õpetaja Karulas. 4) Markus Kull, pärit Abjast, majaomanik ja aednik Aia tänaval. 5) Ferdinant Schreiber, majaomanik ja trahteripidaja Kesk tn.

[H. Eineri avaldatud märkmete põhjal]


Lõuna-Eesti , nr. 9, lk 2 17.02.1926
27.06.2020/admin
 10

19260217_art_8156 (Allikas: Lõuna-Eesti , nr. 9, lk 2 17.02.1926)