2/3.juuli ööl väljaasetatud kutsealuste mobilisatsioonikäsuga pidi kokku tulema 710 kutsealust, tuli aga 192. Ülejäänud põgenesid metsadesse laiali. Kuid ka kokku tulnud noormehed, eesotsas kooliõpilastega, järgnesid 4.juulil sama teed, võttes kaasa ka neile välja antud relvad ja igaühele usaldatud 120 padrunit. See põgenemine sai võimalikuks paanika tõttu, mida sünnitas Valga linna pommitamine Saksa lennuki poolt. Kuna pommid langesid otse läbi Valga taanduva Punaarmee väeosa keskele, tekitas see kommunistides üldise peataoleku, mis lõppes nende linnast põgenemisega. Seda segadust kasutasidki kutsealused laialijooksmiseks.

4.juuli õhtuks julgesid Valga ümbruse metsavennad tungida juba linna, kuid kuna läbi linna jätkus väga elav Punaväe osade taandumine, hoiduti avalikust väljaastumisest.

Valga linnas heiskasid eelmisel õhtul linna tulnud metsavennad 5. juulil „Säde” katusele Eesti lipu. Lipu tõid paar tundi hiljem alla Tõlliste hävituspataljonlaste laagrist kohale rutanud hävituspataljonlased, kellega nüüd kogu päeva kestel tekkis metsavendadel kokkupõrkeid. Nimelt takistati raudteejaamas kütteainete lao, raudteevagunite, naftapaagi ja tsisternide süütamist. Seejuures tekkinud tulevahetuses sõitis jaamast välja hävitusrong, mis samal päeval kohalike metsavendade ja raudteelaste poolt Palupera juures lõhkemata saksa lennukipommi abil rööbastelt maha lasti. Enne seda purustas sama rong V.-Emajõe raudteesilla, rüüstas Tõlliste postkontori ning pistis põlema Sangaste, Keeni ja Puka jaamahooned.

8. juuli varahommikul saabus Valga linna Kaagjärvest 30-meheline relvis metsavendade salk ühes aseohvitseri juhtimisel ning nüüd heisatakse „Sädele” uuesti Eesti lipp. Pisut hiljem saabub veel teine suurem metsavendade grupp ühe kapteni juhtimisel ning need koos moodustavad nüüd omakaitse, mille põhjaks jäävad metsavennad. Sama päeva õhtupoolikul saabunud sakslasi tervitab Valgas juba kindlalt formeeritud omakaitse.