Majaomanik ja trahteripidaja oli pärit Võrumaalt Vana-Antslast. Kehvade vanemate lapsena olnud tema esimene "leiva pällimine", nagu ta Einerile ise jutustanud, ümberrändaja, pimeda kerjaja juhtimine ja sellega laatadel ja kiriku uste taga ühes "leelutamine" (laulmine). Sellejärele olnud ta Sangaste kirikumõisas aedniku õpipoisiks ja ühtlasi õpetaja Sellheimi kutsariks, siis Antsla teoorjusega koormatud talu rentnikuks.
1860. aastate alul raputanud ta Liivimaa tolmu jalult ja läinud Venemaale. Kolme aasta pärast tõusnud temal suur kojuigatsus, ei jõudnud seda maha suruda ja rännanudki kodumaale tagasi. Hiljem ostis ta omale Karulas tubli talu, Vihtka, seda ise mõnda aastat pidades.

Talu jaotusel poegadega vastollu sattudes müüs ta talu ära ja ostis omale Valka Kuperjanovi tänavasse "Piprajõe" kaldale väikese maja (praegu Beckeri oma), kus ta esialgu ise trahterit pidas, pärast aga teistele välja rentis, et temale mittemeeldivast tööst vabaneda. Oma elava iseloomu ja ladusa kõneanniga oskas Kornel teisi äratada ja koondada eesti kooli ja koguduse asutamisele Valka, missugune kavatsus, kuigi raskete takistustega võideldes, viimaks teostus.

See mees oli esimene Eesti koguduse asutajatest siin linnas. Koolile on ta seinakaardid, tahvlid ja pingid muretsenud. Esimene laulokoori asutajatest. Esimene, kelle nõuul soovitusel ja kaastegevusel on annete korjamise, näitemüügi jne toimetamiste läbi 300 rubla kokku tulnud ja mille eest K. siis Riiast kauni harmoniumi laulukoori õpetamiseks on muretsenud. Oli kooliruumidega või muuga kitsas käes, siis aitas tema jällegi näitemängu korda saatmisega kitsikusest välja. Muidu oli ta kolm aastat kiriku wöörmünder ja umbes 4 aastat Peetri kooliwanem. Hää asja juures ja koguduse elus on ta ikka oma nõuga ja jõuga esimene edendamas olnud.

Karl Kornell oli Uuest-Antsmõisast pärit ja vaese rahva laps. Tema oli juba noorelt võõraste juures teeninud, aga ikka aste astelt ülesse poole sammunud. Esiti kui karjane, siis aiapoiss kärneri juures, siis Sangaste kirikumõisas õpetaja juures kutsar, Wanas-Antsmõisas kutsar, aidamees ja kubjas. Säälsamas vallas viimaks metsavaht, kus ta siis kord ära põlenud, aga aitas iseennast selle tööga nii kaugele, et talukoha saanud. W. Antsmõisast teistega Samarasse rännates, kus teel palju ära surnud, olnud K. surnutel matja ja sündinutel ristija. Nälginud ja haiged jõudnud nad vürst Paschkowi mõisasse, kus neid lahkesti vastu võetud, toidetud ja rawitsetud, kuni wiimaks teised edasi rännanud, jäänud aga tema sinna mõisasse valitsejaks. Hääst käekäigust hoolimata on teda igatsus säält jällegi kodumaale ajanud, kus ta siis wiimaks Valka tulnud ja siia kolmandal korral jäänud. Siin on ta kõrtsipidaja, kaupmees, majaomanik ja eelnimetatud toimetaja ja ametnik olnud. Lõppeks on ta üürnikuna surnud.

Vt ka pseudonüüm K.K.: Perno Postimees 1880, 46. - Sakala 1880, 42; 1883, 22.