Sündis Valgas Purakülas raudteeametnik Mihkel Põlde pere noorima lapsena. Mihkel Põlde esimesest abielust olid lapsed Friedrich, Johanna ja Alviine, teisest abielust Julie, Karl Robert, Adolf Johannes ja Liina. Liina päris "teatrihaiguse" ilmselt emalt, kes lõi kaasa Valga Säde seltsi asjaarmastajate draamatrupis. Valgas käis Liina Põlde Hans Eineri ettevalmistuskoolis. Siis tuli kolmeklassiline raudteelaste kool. Koolipeol sai ta oma esimese näidendiosa. Õpetaja Mordvinov heitis esimese teatrisädeme õpilase alateadvusse. Järgnes Caroline Schützi saksa tütarlastekool.

Juba oma kooliajal pääses noor Liina mõnikord karskusseltsi majja näitemänge vaatama. Ta nautis neid väga ja ka tema südames kasvas soov lavale pääseda. Aastal 1908, nähes Valgas ringreisile tulnud Vanemuise lavastust "Efraimi tütar", kus peaosas säras Anna Altleis, sai ta unistus näitlejaelukutsest otsekui otsustava tõuke.

Vanemuises
1910. aastal läks nooruke Liina Tartusse Karl Menningu kodu ukse taha, et rääkida oma soovist näitlejaks saada. Menning kutsus ta katsetele ja temast saigi Vanemuise teatri näitlejaõpilane. Tema esimene ülesastumine Vanemuise laval oli prantsuse komöödias "Cyprienne" toaneitsi Josephine'i osa.

Hoolimata väikestest äpardustest võttis Menning ta näitlejaõpilaseks üheks aastaks. Sellel ajal olid Vanemuises ainult mõned õpilased ja igaüks neist jõudis edasi oma tempoga. Õpilase kohustuseks oli jälgida kõiki harjutusi, hoolimata sellest, kas ta tegutses näidendis kaasa või ei. Teoreetiline külg jäi peaasjalikult iseõppimise hooleks, raamatute järgi.

Isiklikus elus aset leidnud tragöödia – temasse armunud grusiinlasest üliõpilane võttis endalt tema silme ees elu – viis noore Liina endast välja ja ta palus teatrist puhkust. Tööle naastes kannatas ta masenduse ja ebakindluse all, mille tõttu Menningu suhtumine temasse muutus. Reimani lepingut enam uuest hooajast ei pikendatud. Südametunnistuse piinades võttis Liina ette sõidu Kaukaasiasse, kus ta ohte trotsides kohtus hukkunud noormehe perekonnaga, et neile juhtunud tragöödia ära rääkida. Kui ta Kaukaasiast tagasi tuli, tehti talle ettepanek asuda tööle Pärnus Endla teatris.

Endlas
Uue teatri esimene juht oli Vanemuisest oma kodulinna Pärnusse tagasi kutsutud Aleksander Teetsov. Kokku oli seal kuus kutselist näitlejat: Aleksander Teetsov, Olga Västrik-Teetsov, Anna Kartseva (-Tamm), Eduard Türk, Ella Uuehendrik ja Liina Põlde, kõik Vanemuisest. Vanast Endlast olid võimekad amatöörnäitlejad: Paula Andrekson, proua Pavelson, Voldemar Toffer, Manivald Mitt, August Reiman ja Ferdinand Pettai.

Aastatel 1912–1915 töötas Liina Karl Jungholzi juhtimise all, kes andis talle juba suuremaid ja raskemaid osatäitmisi. Pärnus tutvus ta ka oma tulevase abikaasa August Reimaniga. Endlas hakkas Liina astuma ka oma esimesi ebakindlaid ja arglikke samme sangarlike ja deemonlike naisosade poole. Alustades Rutoffi "Kiviga", kus tal oli Annette kandev ja traagiline roll. Talle sai Karl Jungholzi lavastajaajajärk uueks, elamusterikkaks, isegi saatuslikuks arenemisjärguks, mis avas talle tee edasi suurematesse oludesse ja võimalustesse tulevikus.

Estonias
1915. aastal kutsus Jungholz Liina Reimani koos teistega Estoniasse, kus Jungholz ise asus näitejuhi ametikohale. August Reiman läks õpilaseks Vanemuisesse. Tallinnas tutvus Liina oma tulevase elukaaslase Raimund Kulliga, millele järgnes lahutus August Reimanist. Raimund Kull oli Estonia peadirigent ja nende kooselu kestis mehe surmani 1942. aastal. Estonia ajal käis Liina Reiman Raimund Kulli õhutusel ka Moskva Kunstiteatri selleaegse juhi Persenjevi jutul, rääkimas võimalusest sinna õppima pääseda; kahjuks see tal ei õnnestunud, kuid sealt sai ta palju mõjutusi ja innustust edaspidiseks.

Eesti esindusteater osutus algaja jaoks liialt nõudlikuks, nii et kaks aastat hiljem jättis Estonia seltsi eestseisus ta töölepingu pikendamata.

1917. aastal, pärast puhkusereisilt naasmist, haigestus Liina Reiman düsenteeriasse, mille taga järjel veetis ta haiglas terve kuu, ja arstid olid kaotamas igasuguse lootuse. Tema elu päästis elukaaslane Raimund Kull, kellel õnnestus raskel ajal, kus rohud olid otsas, siiski õnnega pooleks leida vajaliku ravimit.

Katsumused kestsid edasi, kevadpoolaastal 1918 avastati tal tuberkuloos. Jällegi olid lood kurvad, arstide nõudmisel veetis ta algul kuu Nõmmel ühes sanatooriumis lamades. Suveks sõitis ta Kingule, ema põetajana kaasas.

Draamateatris
Sügishooajal 1918 kohtus Liina Reiman oma sõbra ja kolleegi Anna Markusega, kes oli saadetud teda Draamateatrisse tööle kutsuma. Ta jäi nõusse. Draamateater asus Saksa teatri majas Tallinnas ja selle maja väikest ust avasid kolme teatri – saksa, vene ja eesti teatri rahvas. Proove peeti samaaegselt laval, fuajees, harjutussaalis, lugemisproovid pidid toimuma garderoobideski.

Tööperioodi 1919–1920 alustas Draamateater paljutõotavalt ja lootusrikkalt, teatriga olid liitunud Netty ja Paul Pinna. Liitus veel Otto Peterson näitejuhina ja pedagoogina. Sel sügisel tuli truppi ka Aleksander Teetsov. Sellel perioodil suurenes esietenduste arv 28-ni. Liina Reimani osade arv oli viieteistkümne ümber. Hooajal 1920–1921 liitus Draamateatriga uus näitejuht Paul Sepp, kes sai Liina Reimanile üheks suurimaks teenäitajaks.

Suuremat tähelepanu tõmbas ta 1920. aastal Oscar Wilde'i "Salomes" ja nimiosalisena Friedrich Hebbeli "Judithis", läbimurre toimus Sophoklese "Kuningas Oidipuse" (Iokaste) ning Schilleri "Orléansi neitsi" (Jeanne d'Arc) ja "Maria Stuarti" (peaosa) etendustega aastatel 1922–1923. Need etendused muutsid ta kõige armastatumaks eesti näitlejaks.

Liina Reimani anne seisnes esmajoones ümberkehastumisvõimes, millist on antud vähestele. Kõik tema loodud natuurid olid hoolikalt läbi mõeldud ning iga laval tehtud liigutus, lausutud sõna ja intonatsioon psühholoogiliselt põhjendatud. Samas jäi ikka ja jälle vajaka lavalise liikumise oskusest, kehalisest osavusest ja kõnetehnikast. Nende puuduste kõrvaldamine oli mõeldav vaid metoodilise ja pideva tööga. Liina Reimani esiletõus sisaldas (vahest rohkem kui ühegi teise Eesti näitleja puhul) ranget enesedistsipliini ning tohutut töövõimet ja -tahet.

Tagasi Vanemuises
Kui 1924. aasta 31. detsembril Draamateater Tallinnas oma tegevuse lõpetas ja põhitrupp Vanemuisega ühines, tähistas see Liina Reimanile ühe eluringi täissaamist. Draamateatri ja Vanemuise ühendamine ei andnud soovitud ja oodatud tulemusi. Aeg astus oma sammu ning muutusi oli toimumas teatriprotsessis üldse. Teisenes repertuaar, kangelased astusid alla koturnidelt, ülevad elamused ja kired said maisemateks. Nii kaduski klassika mitmeks aastaks repertuaarist üldse. "Liina Reiman on uunikum, ta vajab pidulikku ja erilist," kuulutas kriitika ning kinnistas muljet, et näitleja ei mahu enam eesti teatri töisesse, igapäevasesse repertuaari. Kirjad Tallinnasse Raimund Kullile muutusid 1930. aastate algul rahutuks ja närviliseks, väljendades süvenevat sisemist kriisi. 1933. aasta kevadel ei sõlminud Vanemuine Reimaniga enam lepingut.

Soomes
Liina Reiman asus 1933. aastal tööle Soomes, omandades täiuslikult soome keele, kuna selleta polnud tema enda arvates näitlejatöö mõeldav. Aastatel 1933–1938 esines ta Tampere, Pori, Kotka, Kajaani, Oulu ja Helsingi teatrites, lõigates rohkesti loorbereid ja pälvides üldrahvalikku austust.

Tagasi Eestis
Tagasitulek Eesti teatrisse toimus Estonias 1935. aastal, kus "Maria Stuartiga" tähistati tema 25-aastast lavategevust. Alates 1938. aastast jagas Liina Reiman oma jõudu Estonia ja Draamateatri vahel. Rollide loetelu pole neil aastatel küll pikk, kuid on aukartustäratav oma sisuliselt ja dramaatiliselt haardelt. Ta jõudis oma loomeperioodi tõusulaine harjale Niskamäe vanaperenaisena, Helene Alvinguna Henrik Ibseni "Kummitustes", Marena Aino Kallase "Mare ja ta pojas" ning majoriproua Samzeliusena Selma Lagerlöfi "Gösta Berlingis". Kriitika tunnustas näitleja tippklassi ja kõrgvormi. Ta osales ka lavakunstikooli õppejõuna noorte näitlejate ettevalmistamisel.

Majoriproua "Gösta Berlingis" Draamateatri laval (1941–1942) jäi Liina Reimani viimaseks suurrolliks Eesti teatris. Valusalt tabas teda elukaaslase Raimund Kulli surm 1942. aastal.

Lahkumine Eestist
Kauaaegse elukaaslase Raimund Kulli surm 1942. aastal nõrgendas sidemeid kodumaaga, ja kui kolmanda Nõukogude okupatsiooni hädaoht muutus üha reaalsemaks, otsustas Liina Reiman valida pagulase elu, asudes 1943. aastal uuesti Soome. Taas näitlejatöö Helsingis, Kuopios, Jyvaskyläs, Tamperes, Lahtis, Turus, taas vanad tuttavad rollid. Seejuures tuli enamik näidendeid, kus ta kaasa lõi, tal enesel lavastada. Lisandus rikkalike kogemuste edasiandmine näitlejate suvekursustel ja esinemised deklamatsioonidega Stockholmis Eesti pagulasorganisatsioonide kutsel. Rootsi pealinnas tähistas ta loomingulise õhtuga ka oma 60. sünnipäeva. Paraku jäi see üheks viimaseks esinemiseks, kuna aina süvenev haigus muutis kutsetöö võimatuks.

Liina Reimani tervis muutus 1952. aastal nii kehvaks, et oli sunnitud järgnenud eluaastad haigevoodis veetma. Lähedaste abiga pani ta paberile oma mälestusteraamatud "Lava võlus" ja "Rambivalgus süttib".

Surm ja matused
Liina Reiman suri 11. septembril 1961, tema põrm toodi kodumaale ning maeti Tallinna Metsakalmistule, Raimund Kulli haua kõrvale 2. juunil 1980.

Medal Pro Finlandia (1961).

Tema mälestussõrmust kannavad pärandatavana eesti naisnäitlejad (1980–84 Aino Talvi, aastast 1984 Ita Ever).