Pärast Riia langemist sakslaste kätte ja rinde nihkumist Riiast ida poole asus Vene 12. armee staap ühes oma poliitilise asutise Sõdurite Täidesaatva Komiteega - „Iskosol’iga“ Valka. Seega Valga muutus praeguse Eesti ja Põhja-Läti kaitsmise ning valitsemise tsentrumiks. Sel ajal maksvate seaduste ja vaadete kohaselt valisid ka 12. armee eestlased-sõjaväelased omale Armee Täidesaatva Komitee nime all „12. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee“. Seda komiteed loeti armee asutiseks ja ta asus Valka. Siin oleks komiteel olnud suuri raskusi omale vastava ruumi leidmiseks ja oma tegevuse arendamise võimaluseks, kui selleaegne ägedasti Eesti isamaaliselt häälestatud Valga Eesti juhtiv seltskond ei oleks komiteed aidanud. „Säde“ majas asuv Eesti Laenu-Hoiu Ühisus, kel eneselgi ruumi nappis, andis suure osa ruumest E. S. T. Komiteele kasutamiseks. Komitee liikmetele (lipn. L. Tõnson, ltn. J. Ratasepp, staabikapten A. Eller, lipnik O. Tief, leitn. A. Schwarts, leitn. K. Laurits, staabi-kapten E. Ahman, lipn. Takel, kirjutaja Tarius, allohv. I. Pehme, hiljem lipn. Schippai ja teisi). Valga eesti seltskonna juhtiv kiht ja Komitee moodustas noil raskeil aegil terviku täis võitlustahet, täis usaldust üksteise vastu. Valga tolleaegsetes oludes oli kellega võidelda. Kõigepealt kõikvõimas „Iskosol". Ta tundis Valga eesti seltskonna meeleolusid ja otsis põhjusi, et likvideerida Eesti Sõjav. Täides. Komiteed. Seda enam, et see hoogsasti töötas ja umbes 6000 eestlast sõdurit välja korjas Vene väeosadest Eesti rahvusväeosade formeerimiseks. Oli perioode, kus pea igapäev „Iskosol’ist" käidi komiteed „vaatamas". Sel ajal oli Valga täis lätlasi-põgenikke. Linnapeaks oli valitud lätlane, kuigi temal revolutsioonilised võimud ei lasknud täita ülesandeid. Valga ründamine lätluse poolt oli hoogne. Eesti seltskond ja Eesti Sõjav. Täides. Komitee leidsid ka siin ühised positsioonid ja ühise tegevuse suuna. Oli andmeid, et selleaegsed Valgas viibivad läti punased tegelased püüdsid kõigiti „Iskosoli“ ees Eesti seltskonna ja Eesti Sõjav. T. K. tegelasi näidata revolutsiooni „kahjuritena". Olles sellest informeeritud, eestlased koondusid veel tihedamini. Valga eesti seltskonna juhtivaid tegelased, kes komitee tegevust toetasid: Valga Laenu-Hoiu Ühisuse direktor Herman Hellat, preili Hellat, advokaat Johan Sepp, dr. J. Müllerson, härra Vassil, härra Kokkult, insener Kuusik, härra Hans Einer, Dr. A. Mõttus, prov. Sõrmus, Dr. Tamberg ja proua Tamberg, Ülemkooliõpetaja Bürger, preili Grave (hiljem proua Mitri), K. Kornel, dr. Morel ja pr. Morel, pr. Veister, prl. Tamm, hra Jänes, ärimehed Klasman, Merits, Lepik, Kalep, Kersson jt. (kolonel E. Ahmani mälestustest)

Pärast Riia langemist sakslaste kätte ja rinde nihkumist Riiast ida poole asus Vene 12. armee staap ühes oma poliitilise asutise Sõdurite Täidesaatva Komiteega - „Iskosol’iga“ Valka. Seega Valga muutus praeguse Eesti ja Põhja-Läti kaitsmise ning valitsemise tsentrumiks. Sel ajal maksvate seaduste ja vaadete kohaselt valisid ka 12. armee eestlased-sõjaväelased omale Armee Täidesaatva Komitee nime all „12. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee“. Seda komiteed loeti armee asutiseks ja ta asus Valka. Siin oleks komiteel olnud suuri raskusi omale vastava ruumi leidmiseks ja oma tegevuse arendamise võimaluseks, kui selleaegne ägedasti Eesti isamaaliselt häälestatud Valga Eesti juhtiv seltskond ei oleks komiteed aidanud. „Säde“ majas asuv Eesti Laenu-Hoiu Ühisus, kel eneselgi ruumi nappis, andis suure osa ruumest E. S. T. Komiteele kasutamiseks. Komitee liikmetele (lipn. L. Tõnson, ltn. J. Ratasepp, staabikapten A. Eller, lipnik O. Tief, leitn. A. Schwarts, leitn. K. Laurits, staabi-kapten E. Ahman, lipn. Takel, kirjutaja Tarius, allohv. I. Pehme, hiljem lipn. Schippai ja teisi). Valga eesti seltskonna juhtiv kiht ja Komitee moodustas noil raskeil aegil terviku täis võitlustahet, täis usaldust üksteise vastu. Valga tolleaegsetes oludes oli kellega võidelda. Kõigepealt kõikvõimas „Iskosol". Ta tundis Valga eesti seltskonna meeleolusid ja otsis põhjusi, et likvideerida Eesti Sõjav. Täides. Komiteed. Seda enam, et see hoogsasti töötas ja umbes 6000 eestlast sõdurit välja korjas Vene väeosadest Eesti rahvusväeosade formeerimiseks. Oli perioode, kus pea igapäev „Iskosol’ist" käidi komiteed „vaatamas". Sel ajal oli Valga täis lätlasi-põgenikke. Linnapeaks oli valitud lätlane, kuigi temal revolutsioonilised võimud ei lasknud täita ülesandeid. Valga ründamine lätluse poolt oli hoogne. Eesti seltskond ja Eesti Sõjav. Täides. Komitee leidsid ka siin ühised positsioonid ja ühise tegevuse suuna. Oli andmeid, et selleaegsed Valgas viibivad läti punased tegelased püüdsid kõigiti „Iskosoli“ ees Eesti seltskonna ja Eesti Sõjav. T. K. tegelasi näidata revolutsiooni „kahjuritena". Olles sellest informeeritud, eestlased koondusid veel tihedamini. Valga eesti seltskonna juhtivaid tegelased, kes komitee tegevust toetasid: Valga Laenu-Hoiu Ühisuse direktor Herman Hellat, preili Hellat, advokaat Johan Sepp, dr. J. Müllerson, härra Vassil, härra Kokkult, insener Kuusik, härra Hans Einer, Dr. A. Mõttus, prov. Sõrmus, Dr. Tamberg ja proua Tamberg, Ülemkooliõpetaja Bürger, preili Grave (hiljem proua Mitri), K. Kornel, dr. Morel ja pr. Morel, pr. Veister, prl. Tamm, hra Jänes, ärimehed Klasman, Merits, Lepik, Kalep, Kersson jt. (kolonel E. Ahmani mälestustest)

Pärast Riia langemist sakslaste kätte ja rinde nihkumist Riiast ida poole asus Vene 12. armee staap ühes oma poliitilise asutise Sõdurite Täidesaatva Komiteega - „Iskosol’iga“ Valka. Seega Valga muutus praeguse Eesti ja Põhja-Läti kaitsmise ning valitsemise tsentrumiks. Sel ajal maksvate seaduste ja vaadete kohaselt valisid ka 12. armee eestlased-sõjaväelased omale Armee Täidesaatva Komitee nime all „12. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee“. Seda komiteed loeti armee asutiseks ja ta asus Valka. Siin oleks komiteel olnud suuri raskusi omale vastava ruumi leidmiseks ja oma tegevuse arendamise võimaluseks, kui selleaegne ägedasti Eesti isamaaliselt häälestatud Valga Eesti juhtiv seltskond ei oleks komiteed aidanud. „Säde“ majas asuv Eesti Laenu-Hoiu Ühisus, kel eneselgi ruumi nappis, andis suure osa ruumest E. S. T. Komiteele kasutamiseks. Komitee liikmetele (lipn. L. Tõnson, ltn. J. Ratasepp, staabikapten A. Eller, lipnik O. Tief, leitn. A. Schwarts, leitn. K. Laurits, staabi-kapten E. Ahman, lipn. Takel, kirjutaja Tarius, allohv. I. Pehme, hiljem lipn. Schippai ja teisi). Valga eesti seltskonna juhtiv kiht ja Komitee moodustas noil raskeil aegil terviku täis võitlustahet, täis usaldust üksteise vastu. Valga tolleaegsetes oludes oli kellega võidelda. Kõigepealt kõikvõimas „Iskosol". Ta tundis Valga eesti seltskonna meeleolusid ja otsis põhjusi, et likvideerida Eesti Sõjav. Täides. Komiteed. Seda enam, et see hoogsasti töötas ja umbes 6000 eestlast sõdurit välja korjas Vene väeosadest Eesti rahvusväeosade formeerimiseks. Oli perioode, kus pea igapäev „Iskosol’ist" käidi komiteed „vaatamas". Sel ajal oli Valga täis lätlasi-põgenikke. Linnapeaks oli valitud lätlane, kuigi temal revolutsioonilised võimud ei lasknud täita ülesandeid. Valga ründamine lätluse poolt oli hoogne. Eesti seltskond ja Eesti Sõjav. Täides. Komitee leidsid ka siin ühised positsioonid ja ühise tegevuse suuna. Oli andmeid, et selleaegsed Valgas viibivad läti punased tegelased püüdsid kõigiti „Iskosoli“ ees Eesti seltskonna ja Eesti Sõjav. T. K. tegelasi näidata revolutsiooni „kahjuritena". Olles sellest informeeritud, eestlased koondusid veel tihedamini. Valga eesti seltskonna juhtivaid tegelased, kes komitee tegevust toetasid: Valga Laenu-Hoiu Ühisuse direktor Herman Hellat, preili Hellat, advokaat Johan Sepp, dr. J. Müllerson, härra Vassil, härra Kokkult, insener Kuusik, härra Hans Einer, Dr. A. Mõttus, prov. Sõrmus, Dr. Tamberg ja proua Tamberg, Ülemkooliõpetaja Bürger, preili Grave (hiljem proua Mitri), K. Kornel, dr. Morel ja pr. Morel, pr. Veister, prl. Tamm, hra Jänes, ärimehed Klasman, Merits, Lepik, Kalep, Kersson jt. (kolonel E. Ahmani mälestustest)

Pärast Riia langemist sakslaste kätte ja rinde nihkumist Riiast ida poole asus Vene 12. armee staap ühes oma poliitilise asutise Sõdurite Täidesaatva Komiteega - „Iskosol’iga“ Valka. Seega Valga muutus praeguse Eesti ja Põhja-Läti kaitsmise ning valitsemise tsentrumiks. Sel ajal maksvate seaduste ja vaadete kohaselt valisid ka 12. armee eestlased-sõjaväelased omale Armee Täidesaatva Komitee nime all „12. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee“. Seda komiteed loeti armee asutiseks ja ta asus Valka. Siin oleks komiteel olnud suuri raskusi omale vastava ruumi leidmiseks ja oma tegevuse arendamise võimaluseks, kui selleaegne ägedasti Eesti isamaaliselt häälestatud Valga Eesti juhtiv seltskond ei oleks komiteed aidanud. „Säde“ majas asuv Eesti Laenu-Hoiu Ühisus, kel eneselgi ruumi nappis, andis suure osa ruumest E. S. T. Komiteele kasutamiseks. Komitee liikmetele (lipn. L. Tõnson, ltn. J. Ratasepp, staabikapten A. Eller, lipnik O. Tief, leitn. A. Schwarts, leitn. K. Laurits, staabi-kapten E. Ahman, lipn. Takel, kirjutaja Tarius, allohv. I. Pehme, hiljem lipn. Schippai ja teisi). Valga eesti seltskonna juhtiv kiht ja Komitee moodustas noil raskeil aegil terviku täis võitlustahet, täis usaldust üksteise vastu. Valga tolleaegsetes oludes oli kellega võidelda. Kõigepealt kõikvõimas „Iskosol". Ta tundis Valga eesti seltskonna meeleolusid ja otsis põhjusi, et likvideerida Eesti Sõjav. Täides. Komiteed. Seda enam, et see hoogsasti töötas ja umbes 6000 eestlast sõdurit välja korjas Vene väeosadest Eesti rahvusväeosade formeerimiseks. Oli perioode, kus pea igapäev „Iskosol’ist" käidi komiteed „vaatamas". Sel ajal oli Valga täis lätlasi-põgenikke. Linnapeaks oli valitud lätlane, kuigi temal revolutsioonilised võimud ei lasknud täita ülesandeid. Valga ründamine lätluse poolt oli hoogne. Eesti seltskond ja Eesti Sõjav. Täides. Komitee leidsid ka siin ühised positsioonid ja ühise tegevuse suuna. Oli andmeid, et selleaegsed Valgas viibivad läti punased tegelased püüdsid kõigiti „Iskosoli“ ees Eesti seltskonna ja Eesti Sõjav. T. K. tegelasi näidata revolutsiooni „kahjuritena". Olles sellest informeeritud, eestlased koondusid veel tihedamini. Valga eesti seltskonna juhtivaid tegelased, kes komitee tegevust toetasid: Valga Laenu-Hoiu Ühisuse direktor Herman Hellat, preili Hellat, advokaat Johan Sepp, dr. J. Müllerson, härra Vassil, härra Kokkult, insener Kuusik, härra Hans Einer, Dr. A. Mõttus, prov. Sõrmus, Dr. Tamberg ja proua Tamberg, Ülemkooliõpetaja Bürger, preili Grave (hiljem proua Mitri), K. Kornel, dr. Morel ja pr. Morel, pr. Veister, prl. Tamm, hra Jänes, ärimehed Klasman, Merits, Lepik, Kalep, Kersson jt. (kolonel E. Ahmani mälestustest)

Pärast Riia langemist sakslaste kätte ja rinde nihkumist Riiast ida poole asus Vene 12. armee staap ühes oma poliitilise asutise Sõdurite Täidesaatva Komiteega - „Iskosol’iga“ Valka. Seega Valga muutus praeguse Eesti ja Põhja-Läti kaitsmise ning valitsemise tsentrumiks. Sel ajal maksvate seaduste ja vaadete kohaselt valisid ka 12. armee eestlased-sõjaväelased omale Armee Täidesaatva Komitee nime all „12. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee“. Seda komiteed loeti armee asutiseks ja ta asus Valka. Siin oleks komiteel olnud suuri raskusi omale vastava ruumi leidmiseks ja oma tegevuse arendamise võimaluseks, kui selleaegne ägedasti Eesti isamaaliselt häälestatud Valga Eesti juhtiv seltskond ei oleks komiteed aidanud. „Säde“ majas asuv Eesti Laenu-Hoiu Ühisus, kel eneselgi ruumi nappis, andis suure osa ruumest E. S. T. Komiteele kasutamiseks. Komitee liikmetele (lipn. L. Tõnson, ltn. J. Ratasepp, staabikapten A. Eller, lipnik O. Tief, leitn. A. Schwarts, leitn. K. Laurits, staabi-kapten E. Ahman, lipn. Takel, kirjutaja Tarius, allohv. I. Pehme, hiljem lipn. Schippai ja teisi). Valga eesti seltskonna juhtiv kiht ja Komitee moodustas noil raskeil aegil terviku täis võitlustahet, täis usaldust üksteise vastu. Valga tolleaegsetes oludes oli kellega võidelda. Kõigepealt kõikvõimas „Iskosol". Ta tundis Valga eesti seltskonna meeleolusid ja otsis põhjusi, et likvideerida Eesti Sõjav. Täides. Komiteed. Seda enam, et see hoogsasti töötas ja umbes 6000 eestlast sõdurit välja korjas Vene väeosadest Eesti rahvusväeosade formeerimiseks. Oli perioode, kus pea igapäev „Iskosol’ist" käidi komiteed „vaatamas". Sel ajal oli Valga täis lätlasi-põgenikke. Linnapeaks oli valitud lätlane, kuigi temal revolutsioonilised võimud ei lasknud täita ülesandeid. Valga ründamine lätluse poolt oli hoogne. Eesti seltskond ja Eesti Sõjav. Täides. Komitee leidsid ka siin ühised positsioonid ja ühise tegevuse suuna. Oli andmeid, et selleaegsed Valgas viibivad läti punased tegelased püüdsid kõigiti „Iskosoli“ ees Eesti seltskonna ja Eesti Sõjav. T. K. tegelasi näidata revolutsiooni „kahjuritena". Olles sellest informeeritud, eestlased koondusid veel tihedamini. Valga eesti seltskonna juhtivaid tegelased, kes komitee tegevust toetasid: Valga Laenu-Hoiu Ühisuse direktor Herman Hellat, preili Hellat, advokaat Johan Sepp, dr. J. Müllerson, härra Vassil, härra Kokkult, insener Kuusik, härra Hans Einer, Dr. A. Mõttus, prov. Sõrmus, Dr. Tamberg ja proua Tamberg, Ülemkooliõpetaja Bürger, preili Grave (hiljem proua Mitri), K. Kornel, dr. Morel ja pr. Morel, pr. Veister, prl. Tamm, hra Jänes, ärimehed Klasman, Merits, Lepik, Kalep, Kersson jt. (kolonel E. Ahmani mälestustest)

Pärast Riia langemist sakslaste kätte ja rinde nihkumist Riiast ida poole asus Vene 12. armee staap ühes oma poliitilise asutise Sõdurite Täidesaatva Komiteega - „Iskosol’iga“ Valka. Seega Valga muutus praeguse Eesti ja Põhja-Läti kaitsmise ning valitsemise tsentrumiks. Sel ajal maksvate seaduste ja vaadete kohaselt valisid ka 12. armee eestlased-sõjaväelased omale Armee Täidesaatva Komitee nime all „12. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee“. Seda komiteed loeti armee asutiseks ja ta asus Valka. Siin oleks komiteel olnud suuri raskusi omale vastava ruumi leidmiseks ja oma tegevuse arendamise võimaluseks, kui selleaegne ägedasti Eesti isamaaliselt häälestatud Valga Eesti juhtiv seltskond ei oleks komiteed aidanud. „Säde“ majas asuv Eesti Laenu-Hoiu Ühisus, kel eneselgi ruumi nappis, andis suure osa ruumest E. S. T. Komiteele kasutamiseks. Komitee liikmetele (lipn. L. Tõnson, ltn. J. Ratasepp, staabikapten A. Eller, lipnik O. Tief, leitn. A. Schwarts, leitn. K. Laurits, staabi-kapten E. Ahman, lipn. Takel, kirjutaja Tarius, allohv. I. Pehme, hiljem lipn. Schippai ja teisi). Valga eesti seltskonna juhtiv kiht ja Komitee moodustas noil raskeil aegil terviku täis võitlustahet, täis usaldust üksteise vastu. Valga tolleaegsetes oludes oli kellega võidelda. Kõigepealt kõikvõimas „Iskosol". Ta tundis Valga eesti seltskonna meeleolusid ja otsis põhjusi, et likvideerida Eesti Sõjav. Täides. Komiteed. Seda enam, et see hoogsasti töötas ja umbes 6000 eestlast sõdurit välja korjas Vene väeosadest Eesti rahvusväeosade formeerimiseks. Oli perioode, kus pea igapäev „Iskosol’ist" käidi komiteed „vaatamas". Sel ajal oli Valga täis lätlasi-põgenikke. Linnapeaks oli valitud lätlane, kuigi temal revolutsioonilised võimud ei lasknud täita ülesandeid. Valga ründamine lätluse poolt oli hoogne. Eesti seltskond ja Eesti Sõjav. Täides. Komitee leidsid ka siin ühised positsioonid ja ühise tegevuse suuna. Oli andmeid, et selleaegsed Valgas viibivad läti punased tegelased püüdsid kõigiti „Iskosoli“ ees Eesti seltskonna ja Eesti Sõjav. T. K. tegelasi näidata revolutsiooni „kahjuritena". Olles sellest informeeritud, eestlased koondusid veel tihedamini. Valga eesti seltskonna juhtivaid tegelased, kes komitee tegevust toetasid: Valga Laenu-Hoiu Ühisuse direktor Herman Hellat, preili Hellat, advokaat Johan Sepp, dr. J. Müllerson, härra Vassil, härra Kokkult, insener Kuusik, härra Hans Einer, Dr. A. Mõttus, prov. Sõrmus, Dr. Tamberg ja proua Tamberg, Ülemkooliõpetaja Bürger, preili Grave (hiljem proua Mitri), K. Kornel, dr. Morel ja pr. Morel, pr. Veister, prl. Tamm, hra Jänes, ärimehed Klasman, Merits, Lepik, Kalep, Kersson jt. (kolonel E. Ahmani mälestustest)

Pärast Riia langemist sakslaste kätte ja rinde nihkumist Riiast ida poole asus Vene 12. armee staap ühes oma poliitilise asutise Sõdurite Täidesaatva Komiteega - „Iskosol’iga“ Valka. Seega Valga muutus praeguse Eesti ja Põhja-Läti kaitsmise ning valitsemise tsentrumiks. Sel ajal maksvate seaduste ja vaadete kohaselt valisid ka 12. armee eestlased-sõjaväelased omale Armee Täidesaatva Komitee nime all „12. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee“. Seda komiteed loeti armee asutiseks ja ta asus Valka. Siin oleks komiteel olnud suuri raskusi omale vastava ruumi leidmiseks ja oma tegevuse arendamise võimaluseks, kui selleaegne ägedasti Eesti isamaaliselt häälestatud Valga Eesti juhtiv seltskond ei oleks komiteed aidanud. „Säde“ majas asuv Eesti Laenu-Hoiu Ühisus, kel eneselgi ruumi nappis, andis suure osa ruumest E. S. T. Komiteele kasutamiseks. Komitee liikmetele (lipn. L. Tõnson, ltn. J. Ratasepp, staabikapten A. Eller, lipnik O. Tief, leitn. A. Schwarts, leitn. K. Laurits, staabi-kapten E. Ahman, lipn. Takel, kirjutaja Tarius, allohv. I. Pehme, hiljem lipn. Schippai ja teisi). Valga eesti seltskonna juhtiv kiht ja Komitee moodustas noil raskeil aegil terviku täis võitlustahet, täis usaldust üksteise vastu. Valga tolleaegsetes oludes oli kellega võidelda. Kõigepealt kõikvõimas „Iskosol". Ta tundis Valga eesti seltskonna meeleolusid ja otsis põhjusi, et likvideerida Eesti Sõjav. Täides. Komiteed. Seda enam, et see hoogsasti töötas ja umbes 6000 eestlast sõdurit välja korjas Vene väeosadest Eesti rahvusväeosade formeerimiseks. Oli perioode, kus pea igapäev „Iskosol’ist" käidi komiteed „vaatamas". Sel ajal oli Valga täis lätlasi-põgenikke. Linnapeaks oli valitud lätlane, kuigi temal revolutsioonilised võimud ei lasknud täita ülesandeid. Valga ründamine lätluse poolt oli hoogne. Eesti seltskond ja Eesti Sõjav. Täides. Komitee leidsid ka siin ühised positsioonid ja ühise tegevuse suuna. Oli andmeid, et selleaegsed Valgas viibivad läti punased tegelased püüdsid kõigiti „Iskosoli“ ees Eesti seltskonna ja Eesti Sõjav. T. K. tegelasi näidata revolutsiooni „kahjuritena". Olles sellest informeeritud, eestlased koondusid veel tihedamini. Valga eesti seltskonna juhtivaid tegelased, kes komitee tegevust toetasid: Valga Laenu-Hoiu Ühisuse direktor Herman Hellat, preili Hellat, advokaat Johan Sepp, dr. J. Müllerson, härra Vassil, härra Kokkult, insener Kuusik, härra Hans Einer, Dr. A. Mõttus, prov. Sõrmus, Dr. Tamberg ja proua Tamberg, Ülemkooliõpetaja Bürger, preili Grave (hiljem proua Mitri), K. Kornel, dr. Morel ja pr. Morel, pr. Veister, prl. Tamm, hra Jänes, ärimehed Klasman, Merits, Lepik, Kalep, Kersson jt. (kolonel E. Ahmani mälestustest)

Pärast Riia langemist sakslaste kätte ja rinde nihkumist Riiast ida poole asus Vene 12. armee staap ühes oma poliitilise asutise Sõdurite Täidesaatva Komiteega - „Iskosol’iga“ Valka. Seega Valga muutus praeguse Eesti ja Põhja-Läti kaitsmise ning valitsemise tsentrumiks. Sel ajal maksvate seaduste ja vaadete kohaselt valisid ka 12. armee eestlased-sõjaväelased omale Armee Täidesaatva Komitee nime all „12. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee“. Seda komiteed loeti armee asutiseks ja ta asus Valka. Siin oleks komiteel olnud suuri raskusi omale vastava ruumi leidmiseks ja oma tegevuse arendamise võimaluseks, kui selleaegne ägedasti Eesti isamaaliselt häälestatud Valga Eesti juhtiv seltskond ei oleks komiteed aidanud. „Säde“ majas asuv Eesti Laenu-Hoiu Ühisus, kel eneselgi ruumi nappis, andis suure osa ruumest E. S. T. Komiteele kasutamiseks. Komitee liikmetele (lipn. L. Tõnson, ltn. J. Ratasepp, staabikapten A. Eller, lipnik O. Tief, leitn. A. Schwarts, leitn. K. Laurits, staabi-kapten E. Ahman, lipn. Takel, kirjutaja Tarius, allohv. I. Pehme, hiljem lipn. Schippai ja teisi). Valga eesti seltskonna juhtiv kiht ja Komitee moodustas noil raskeil aegil terviku täis võitlustahet, täis usaldust üksteise vastu. Valga tolleaegsetes oludes oli kellega võidelda. Kõigepealt kõikvõimas „Iskosol". Ta tundis Valga eesti seltskonna meeleolusid ja otsis põhjusi, et likvideerida Eesti Sõjav. Täides. Komiteed. Seda enam, et see hoogsasti töötas ja umbes 6000 eestlast sõdurit välja korjas Vene väeosadest Eesti rahvusväeosade formeerimiseks. Oli perioode, kus pea igapäev „Iskosol’ist" käidi komiteed „vaatamas". Sel ajal oli Valga täis lätlasi-põgenikke. Linnapeaks oli valitud lätlane, kuigi temal revolutsioonilised võimud ei lasknud täita ülesandeid. Valga ründamine lätluse poolt oli hoogne. Eesti seltskond ja Eesti Sõjav. Täides. Komitee leidsid ka siin ühised positsioonid ja ühise tegevuse suuna. Oli andmeid, et selleaegsed Valgas viibivad läti punased tegelased püüdsid kõigiti „Iskosoli“ ees Eesti seltskonna ja Eesti Sõjav. T. K. tegelasi näidata revolutsiooni „kahjuritena". Olles sellest informeeritud, eestlased koondusid veel tihedamini. Valga eesti seltskonna juhtivaid tegelased, kes komitee tegevust toetasid: Valga Laenu-Hoiu Ühisuse direktor Herman Hellat, preili Hellat, advokaat Johan Sepp, dr. J. Müllerson, härra Vassil, härra Kokkult, insener Kuusik, härra Hans Einer, Dr. A. Mõttus, prov. Sõrmus, Dr. Tamberg ja proua Tamberg, Ülemkooliõpetaja Bürger, preili Grave (hiljem proua Mitri), K. Kornel, dr. Morel ja pr. Morel, pr. Veister, prl. Tamm, hra Jänes, ärimehed Klasman, Merits, Lepik, Kalep, Kersson jt. (kolonel E. Ahmani mälestustest)

Pärast Riia langemist sakslaste kätte ja rinde nihkumist Riiast ida poole asus Vene 12. armee staap ühes oma poliitilise asutise Sõdurite Täidesaatva Komiteega - „Iskosol’iga“ Valka. Seega Valga muutus praeguse Eesti ja Põhja-Läti kaitsmise ning valitsemise tsentrumiks. Sel ajal maksvate seaduste ja vaadete kohaselt valisid ka 12. armee eestlased-sõjaväelased omale Armee Täidesaatva Komitee nime all „12. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee“. Seda komiteed loeti armee asutiseks ja ta asus Valka. Siin oleks komiteel olnud suuri raskusi omale vastava ruumi leidmiseks ja oma tegevuse arendamise võimaluseks, kui selleaegne ägedasti Eesti isamaaliselt häälestatud Valga Eesti juhtiv seltskond ei oleks komiteed aidanud. „Säde“ majas asuv Eesti Laenu-Hoiu Ühisus, kel eneselgi ruumi nappis, andis suure osa ruumest E. S. T. Komiteele kasutamiseks. Komitee liikmetele (lipn. L. Tõnson, ltn. J. Ratasepp, staabikapten A. Eller, lipnik O. Tief, leitn. A. Schwarts, leitn. K. Laurits, staabi-kapten E. Ahman, lipn. Takel, kirjutaja Tarius, allohv. I. Pehme, hiljem lipn. Schippai ja teisi). Valga eesti seltskonna juhtiv kiht ja Komitee moodustas noil raskeil aegil terviku täis võitlustahet, täis usaldust üksteise vastu. Valga tolleaegsetes oludes oli kellega võidelda. Kõigepealt kõikvõimas „Iskosol". Ta tundis Valga eesti seltskonna meeleolusid ja otsis põhjusi, et likvideerida Eesti Sõjav. Täides. Komiteed. Seda enam, et see hoogsasti töötas ja umbes 6000 eestlast sõdurit välja korjas Vene väeosadest Eesti rahvusväeosade formeerimiseks. Oli perioode, kus pea igapäev „Iskosol’ist" käidi komiteed „vaatamas". Sel ajal oli Valga täis lätlasi-põgenikke. Linnapeaks oli valitud lätlane, kuigi temal revolutsioonilised võimud ei lasknud täita ülesandeid. Valga ründamine lätluse poolt oli hoogne. Eesti seltskond ja Eesti Sõjav. Täides. Komitee leidsid ka siin ühised positsioonid ja ühise tegevuse suuna. Oli andmeid, et selleaegsed Valgas viibivad läti punased tegelased püüdsid kõigiti „Iskosoli“ ees Eesti seltskonna ja Eesti Sõjav. T. K. tegelasi näidata revolutsiooni „kahjuritena". Olles sellest informeeritud, eestlased koondusid veel tihedamini. Valga eesti seltskonna juhtivaid tegelased, kes komitee tegevust toetasid: Valga Laenu-Hoiu Ühisuse direktor Herman Hellat, preili Hellat, advokaat Johan Sepp, dr. J. Müllerson, härra Vassil, härra Kokkult, insener Kuusik, härra Hans Einer, Dr. A. Mõttus, prov. Sõrmus, Dr. Tamberg ja proua Tamberg, Ülemkooliõpetaja Bürger, preili Grave (hiljem proua Mitri), K. Kornel, dr. Morel ja pr. Morel, pr. Veister, prl. Tamm, hra Jänes, ärimehed Klasman, Merits, Lepik, Kalep, Kersson jt. (kolonel E. Ahmani mälestustest)

Pärast Riia langemist sakslaste kätte ja rinde nihkumist Riiast ida poole asus Vene 12. armee staap ühes oma poliitilise asutise Sõdurite Täidesaatva Komiteega - „Iskosol’iga“ Valka. Seega Valga muutus praeguse Eesti ja Põhja-Läti kaitsmise ning valitsemise tsentrumiks. Sel ajal maksvate seaduste ja vaadete kohaselt valisid ka 12. armee eestlased-sõjaväelased omale Armee Täidesaatva Komitee nime all „12. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee“. Seda komiteed loeti armee asutiseks ja ta asus Valka. Siin oleks komiteel olnud suuri raskusi omale vastava ruumi leidmiseks ja oma tegevuse arendamise võimaluseks, kui selleaegne ägedasti Eesti isamaaliselt häälestatud Valga Eesti juhtiv seltskond ei oleks komiteed aidanud. „Säde“ majas asuv Eesti Laenu-Hoiu Ühisus, kel eneselgi ruumi nappis, andis suure osa ruumest E. S. T. Komiteele kasutamiseks. Komitee liikmetele (lipn. L. Tõnson, ltn. J. Ratasepp, staabikapten A. Eller, lipnik O. Tief, leitn. A. Schwarts, leitn. K. Laurits, staabi-kapten E. Ahman, lipn. Takel, kirjutaja Tarius, allohv. I. Pehme, hiljem lipn. Schippai ja teisi). Valga eesti seltskonna juhtiv kiht ja Komitee moodustas noil raskeil aegil terviku täis võitlustahet, täis usaldust üksteise vastu. Valga tolleaegsetes oludes oli kellega võidelda. Kõigepealt kõikvõimas „Iskosol". Ta tundis Valga eesti seltskonna meeleolusid ja otsis põhjusi, et likvideerida Eesti Sõjav. Täides. Komiteed. Seda enam, et see hoogsasti töötas ja umbes 6000 eestlast sõdurit välja korjas Vene väeosadest Eesti rahvusväeosade formeerimiseks. Oli perioode, kus pea igapäev „Iskosol’ist" käidi komiteed „vaatamas". Sel ajal oli Valga täis lätlasi-põgenikke. Linnapeaks oli valitud lätlane, kuigi temal revolutsioonilised võimud ei lasknud täita ülesandeid. Valga ründamine lätluse poolt oli hoogne. Eesti seltskond ja Eesti Sõjav. Täides. Komitee leidsid ka siin ühised positsioonid ja ühise tegevuse suuna. Oli andmeid, et selleaegsed Valgas viibivad läti punased tegelased püüdsid kõigiti „Iskosoli“ ees Eesti seltskonna ja Eesti Sõjav. T. K. tegelasi näidata revolutsiooni „kahjuritena". Olles sellest informeeritud, eestlased koondusid veel tihedamini. Valga eesti seltskonna juhtivaid tegelased, kes komitee tegevust toetasid: Valga Laenu-Hoiu Ühisuse direktor Herman Hellat, preili Hellat, advokaat Johan Sepp, dr. J. Müllerson, härra Vassil, härra Kokkult, insener Kuusik, härra Hans Einer, Dr. A. Mõttus, prov. Sõrmus, Dr. Tamberg ja proua Tamberg, Ülemkooliõpetaja Bürger, preili Grave (hiljem proua Mitri), K. Kornel, dr. Morel ja pr. Morel, pr. Veister, prl. Tamm, hra Jänes, ärimehed Klasman, Merits, Lepik, Kalep, Kersson jt. (kolonel E. Ahmani mälestustest)

Pärast Riia langemist sakslaste kätte ja rinde nihkumist Riiast ida poole asus Vene 12. armee staap ühes oma poliitilise asutise Sõdurite Täidesaatva Komiteega - „Iskosol’iga“ Valka. Seega Valga muutus praeguse Eesti ja Põhja-Läti kaitsmise ning valitsemise tsentrumiks. Sel ajal maksvate seaduste ja vaadete kohaselt valisid ka 12. armee eestlased-sõjaväelased omale Armee Täidesaatva Komitee nime all „12. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee“. Seda komiteed loeti armee asutiseks ja ta asus Valka. Siin oleks komiteel olnud suuri raskusi omale vastava ruumi leidmiseks ja oma tegevuse arendamise võimaluseks, kui selleaegne ägedasti Eesti isamaaliselt häälestatud Valga Eesti juhtiv seltskond ei oleks komiteed aidanud. „Säde“ majas asuv Eesti Laenu-Hoiu Ühisus, kel eneselgi ruumi nappis, andis suure osa ruumest E. S. T. Komiteele kasutamiseks. Komitee liikmetele (lipn. L. Tõnson, ltn. J. Ratasepp, staabikapten A. Eller, lipnik O. Tief, leitn. A. Schwarts, leitn. K. Laurits, staabi-kapten E. Ahman, lipn. Takel, kirjutaja Tarius, allohv. I. Pehme, hiljem lipn. Schippai ja teisi). Valga eesti seltskonna juhtiv kiht ja Komitee moodustas noil raskeil aegil terviku täis võitlustahet, täis usaldust üksteise vastu. Valga tolleaegsetes oludes oli kellega võidelda. Kõigepealt kõikvõimas „Iskosol". Ta tundis Valga eesti seltskonna meeleolusid ja otsis põhjusi, et likvideerida Eesti Sõjav. Täides. Komiteed. Seda enam, et see hoogsasti töötas ja umbes 6000 eestlast sõdurit välja korjas Vene väeosadest Eesti rahvusväeosade formeerimiseks. Oli perioode, kus pea igapäev „Iskosol’ist" käidi komiteed „vaatamas". Sel ajal oli Valga täis lätlasi-põgenikke. Linnapeaks oli valitud lätlane, kuigi temal revolutsioonilised võimud ei lasknud täita ülesandeid. Valga ründamine lätluse poolt oli hoogne. Eesti seltskond ja Eesti Sõjav. Täides. Komitee leidsid ka siin ühised positsioonid ja ühise tegevuse suuna. Oli andmeid, et selleaegsed Valgas viibivad läti punased tegelased püüdsid kõigiti „Iskosoli“ ees Eesti seltskonna ja Eesti Sõjav. T. K. tegelasi näidata revolutsiooni „kahjuritena". Olles sellest informeeritud, eestlased koondusid veel tihedamini. Valga eesti seltskonna juhtivaid tegelased, kes komitee tegevust toetasid: Valga Laenu-Hoiu Ühisuse direktor Herman Hellat, preili Hellat, advokaat Johan Sepp, dr. J. Müllerson, härra Vassil, härra Kokkult, insener Kuusik, härra Hans Einer, Dr. A. Mõttus, prov. Sõrmus, Dr. Tamberg ja proua Tamberg, Ülemkooliõpetaja Bürger, preili Grave (hiljem proua Mitri), K. Kornel, dr. Morel ja pr. Morel, pr. Veister, prl. Tamm, hra Jänes, ärimehed Klasman, Merits, Lepik, Kalep, Kersson jt. (kolonel E. Ahmani mälestustest)

Pärast Riia langemist sakslaste kätte ja rinde nihkumist Riiast ida poole asus Vene 12. armee staap ühes oma poliitilise asutise Sõdurite Täidesaatva Komiteega - „Iskosol’iga“ Valka. Seega Valga muutus praeguse Eesti ja Põhja-Läti kaitsmise ning valitsemise tsentrumiks. Sel ajal maksvate seaduste ja vaadete kohaselt valisid ka 12. armee eestlased-sõjaväelased omale Armee Täidesaatva Komitee nime all „12. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee“. Seda komiteed loeti armee asutiseks ja ta asus Valka. Siin oleks komiteel olnud suuri raskusi omale vastava ruumi leidmiseks ja oma tegevuse arendamise võimaluseks, kui selleaegne ägedasti Eesti isamaaliselt häälestatud Valga Eesti juhtiv seltskond ei oleks komiteed aidanud. „Säde“ majas asuv Eesti Laenu-Hoiu Ühisus, kel eneselgi ruumi nappis, andis suure osa ruumest E. S. T. Komiteele kasutamiseks. Komitee liikmetele (lipn. L. Tõnson, ltn. J. Ratasepp, staabikapten A. Eller, lipnik O. Tief, leitn. A. Schwarts, leitn. K. Laurits, staabi-kapten E. Ahman, lipn. Takel, kirjutaja Tarius, allohv. I. Pehme, hiljem lipn. Schippai ja teisi). Valga eesti seltskonna juhtiv kiht ja Komitee moodustas noil raskeil aegil terviku täis võitlustahet, täis usaldust üksteise vastu. Valga tolleaegsetes oludes oli kellega võidelda. Kõigepealt kõikvõimas „Iskosol". Ta tundis Valga eesti seltskonna meeleolusid ja otsis põhjusi, et likvideerida Eesti Sõjav. Täides. Komiteed. Seda enam, et see hoogsasti töötas ja umbes 6000 eestlast sõdurit välja korjas Vene väeosadest Eesti rahvusväeosade formeerimiseks. Oli perioode, kus pea igapäev „Iskosol’ist" käidi komiteed „vaatamas". Sel ajal oli Valga täis lätlasi-põgenikke. Linnapeaks oli valitud lätlane, kuigi temal revolutsioonilised võimud ei lasknud täita ülesandeid. Valga ründamine lätluse poolt oli hoogne. Eesti seltskond ja Eesti Sõjav. Täides. Komitee leidsid ka siin ühised positsioonid ja ühise tegevuse suuna. Oli andmeid, et selleaegsed Valgas viibivad läti punased tegelased püüdsid kõigiti „Iskosoli“ ees Eesti seltskonna ja Eesti Sõjav. T. K. tegelasi näidata revolutsiooni „kahjuritena". Olles sellest informeeritud, eestlased koondusid veel tihedamini. Valga eesti seltskonna juhtivaid tegelased, kes komitee tegevust toetasid: Valga Laenu-Hoiu Ühisuse direktor Herman Hellat, preili Hellat, advokaat Johan Sepp, dr. J. Müllerson, härra Vassil, härra Kokkult, insener Kuusik, härra Hans Einer, Dr. A. Mõttus, prov. Sõrmus, Dr. Tamberg ja proua Tamberg, Ülemkooliõpetaja Bürger, preili Grave (hiljem proua Mitri), K. Kornel, dr. Morel ja pr. Morel, pr. Veister, prl. Tamm, hra Jänes, ärimehed Klasman, Merits, Lepik, Kalep, Kersson jt. (kolonel E. Ahmani mälestustest)

Pärast Riia langemist sakslaste kätte ja rinde nihkumist Riiast ida poole asus Vene 12. armee staap ühes oma poliitilise asutise Sõdurite Täidesaatva Komiteega - „Iskosol’iga“ Valka. Seega Valga muutus praeguse Eesti ja Põhja-Läti kaitsmise ning valitsemise tsentrumiks. Sel ajal maksvate seaduste ja vaadete kohaselt valisid ka 12. armee eestlased-sõjaväelased omale Armee Täidesaatva Komitee nime all „12. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee“. Seda komiteed loeti armee asutiseks ja ta asus Valka. Siin oleks komiteel olnud suuri raskusi omale vastava ruumi leidmiseks ja oma tegevuse arendamise võimaluseks, kui selleaegne ägedasti Eesti isamaaliselt häälestatud Valga Eesti juhtiv seltskond ei oleks komiteed aidanud. „Säde“ majas asuv Eesti Laenu-Hoiu Ühisus, kel eneselgi ruumi nappis, andis suure osa ruumest E. S. T. Komiteele kasutamiseks. Komitee liikmetele (lipn. L. Tõnson, ltn. J. Ratasepp, staabikapten A. Eller, lipnik O. Tief, leitn. A. Schwarts, leitn. K. Laurits, staabi-kapten E. Ahman, lipn. Takel, kirjutaja Tarius, allohv. I. Pehme, hiljem lipn. Schippai ja teisi). Valga eesti seltskonna juhtiv kiht ja Komitee moodustas noil raskeil aegil terviku täis võitlustahet, täis usaldust üksteise vastu. Valga tolleaegsetes oludes oli kellega võidelda. Kõigepealt kõikvõimas „Iskosol". Ta tundis Valga eesti seltskonna meeleolusid ja otsis põhjusi, et likvideerida Eesti Sõjav. Täides. Komiteed. Seda enam, et see hoogsasti töötas ja umbes 6000 eestlast sõdurit välja korjas Vene väeosadest Eesti rahvusväeosade formeerimiseks. Oli perioode, kus pea igapäev „Iskosol’ist" käidi komiteed „vaatamas". Sel ajal oli Valga täis lätlasi-põgenikke. Linnapeaks oli valitud lätlane, kuigi temal revolutsioonilised võimud ei lasknud täita ülesandeid. Valga ründamine lätluse poolt oli hoogne. Eesti seltskond ja Eesti Sõjav. Täides. Komitee leidsid ka siin ühised positsioonid ja ühise tegevuse suuna. Oli andmeid, et selleaegsed Valgas viibivad läti punased tegelased püüdsid kõigiti „Iskosoli“ ees Eesti seltskonna ja Eesti Sõjav. T. K. tegelasi näidata revolutsiooni „kahjuritena". Olles sellest informeeritud, eestlased koondusid veel tihedamini. Valga eesti seltskonna juhtivaid tegelased, kes komitee tegevust toetasid: Valga Laenu-Hoiu Ühisuse direktor Herman Hellat, preili Hellat, advokaat Johan Sepp, dr. J. Müllerson, härra Vassil, härra Kokkult, insener Kuusik, härra Hans Einer, Dr. A. Mõttus, prov. Sõrmus, Dr. Tamberg ja proua Tamberg, Ülemkooliõpetaja Bürger, preili Grave (hiljem proua Mitri), K. Kornel, dr. Morel ja pr. Morel, pr. Veister, prl. Tamm, hra Jänes, ärimehed Klasman, Merits, Lepik, Kalep, Kersson jt. (kolonel E. Ahmani mälestustest)

Pärast Riia langemist sakslaste kätte ja rinde nihkumist Riiast ida poole asus Vene 12. armee staap ühes oma poliitilise asutise Sõdurite Täidesaatva Komiteega - „Iskosol’iga“ Valka. Seega Valga muutus praeguse Eesti ja Põhja-Läti kaitsmise ning valitsemise tsentrumiks. Sel ajal maksvate seaduste ja vaadete kohaselt valisid ka 12. armee eestlased-sõjaväelased omale Armee Täidesaatva Komitee nime all „12. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee“. Seda komiteed loeti armee asutiseks ja ta asus Valka. Siin oleks komiteel olnud suuri raskusi omale vastava ruumi leidmiseks ja oma tegevuse arendamise võimaluseks, kui selleaegne ägedasti Eesti isamaaliselt häälestatud Valga Eesti juhtiv seltskond ei oleks komiteed aidanud. „Säde“ majas asuv Eesti Laenu-Hoiu Ühisus, kel eneselgi ruumi nappis, andis suure osa ruumest E. S. T. Komiteele kasutamiseks. Komitee liikmetele (lipn. L. Tõnson, ltn. J. Ratasepp, staabikapten A. Eller, lipnik O. Tief, leitn. A. Schwarts, leitn. K. Laurits, staabi-kapten E. Ahman, lipn. Takel, kirjutaja Tarius, allohv. I. Pehme, hiljem lipn. Schippai ja teisi). Valga eesti seltskonna juhtiv kiht ja Komitee moodustas noil raskeil aegil terviku täis võitlustahet, täis usaldust üksteise vastu. Valga tolleaegsetes oludes oli kellega võidelda. Kõigepealt kõikvõimas „Iskosol". Ta tundis Valga eesti seltskonna meeleolusid ja otsis põhjusi, et likvideerida Eesti Sõjav. Täides. Komiteed. Seda enam, et see hoogsasti töötas ja umbes 6000 eestlast sõdurit välja korjas Vene väeosadest Eesti rahvusväeosade formeerimiseks. Oli perioode, kus pea igapäev „Iskosol’ist" käidi komiteed „vaatamas". Sel ajal oli Valga täis lätlasi-põgenikke. Linnapeaks oli valitud lätlane, kuigi temal revolutsioonilised võimud ei lasknud täita ülesandeid. Valga ründamine lätluse poolt oli hoogne. Eesti seltskond ja Eesti Sõjav. Täides. Komitee leidsid ka siin ühised positsioonid ja ühise tegevuse suuna. Oli andmeid, et selleaegsed Valgas viibivad läti punased tegelased püüdsid kõigiti „Iskosoli“ ees Eesti seltskonna ja Eesti Sõjav. T. K. tegelasi näidata revolutsiooni „kahjuritena". Olles sellest informeeritud, eestlased koondusid veel tihedamini. Valga eesti seltskonna juhtivaid tegelased, kes komitee tegevust toetasid: Valga Laenu-Hoiu Ühisuse direktor Herman Hellat, preili Hellat, advokaat Johan Sepp, dr. J. Müllerson, härra Vassil, härra Kokkult, insener Kuusik, härra Hans Einer, Dr. A. Mõttus, prov. Sõrmus, Dr. Tamberg ja proua Tamberg, Ülemkooliõpetaja Bürger, preili Grave (hiljem proua Mitri), K. Kornel, dr. Morel ja pr. Morel, pr. Veister, prl. Tamm, hra Jänes, ärimehed Klasman, Merits, Lepik, Kalep, Kersson jt. (kolonel E. Ahmani mälestustest)

Pärast Riia langemist sakslaste kätte ja rinde nihkumist Riiast ida poole asus Vene 12. armee staap ühes oma poliitilise asutise Sõdurite Täidesaatva Komiteega - „Iskosol’iga“ Valka. Seega Valga muutus praeguse Eesti ja Põhja-Läti kaitsmise ning valitsemise tsentrumiks. Sel ajal maksvate seaduste ja vaadete kohaselt valisid ka 12. armee eestlased-sõjaväelased omale Armee Täidesaatva Komitee nime all „12. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee“. Seda komiteed loeti armee asutiseks ja ta asus Valka. Siin oleks komiteel olnud suuri raskusi omale vastava ruumi leidmiseks ja oma tegevuse arendamise võimaluseks, kui selleaegne ägedasti Eesti isamaaliselt häälestatud Valga Eesti juhtiv seltskond ei oleks komiteed aidanud. „Säde“ majas asuv Eesti Laenu-Hoiu Ühisus, kel eneselgi ruumi nappis, andis suure osa ruumest E. S. T. Komiteele kasutamiseks. Komitee liikmetele (lipn. L. Tõnson, ltn. J. Ratasepp, staabikapten A. Eller, lipnik O. Tief, leitn. A. Schwarts, leitn. K. Laurits, staabi-kapten E. Ahman, lipn. Takel, kirjutaja Tarius, allohv. I. Pehme, hiljem lipn. Schippai ja teisi). Valga eesti seltskonna juhtiv kiht ja Komitee moodustas noil raskeil aegil terviku täis võitlustahet, täis usaldust üksteise vastu. Valga tolleaegsetes oludes oli kellega võidelda. Kõigepealt kõikvõimas „Iskosol". Ta tundis Valga eesti seltskonna meeleolusid ja otsis põhjusi, et likvideerida Eesti Sõjav. Täides. Komiteed. Seda enam, et see hoogsasti töötas ja umbes 6000 eestlast sõdurit välja korjas Vene väeosadest Eesti rahvusväeosade formeerimiseks. Oli perioode, kus pea igapäev „Iskosol’ist" käidi komiteed „vaatamas". Sel ajal oli Valga täis lätlasi-põgenikke. Linnapeaks oli valitud lätlane, kuigi temal revolutsioonilised võimud ei lasknud täita ülesandeid. Valga ründamine lätluse poolt oli hoogne. Eesti seltskond ja Eesti Sõjav. Täides. Komitee leidsid ka siin ühised positsioonid ja ühise tegevuse suuna. Oli andmeid, et selleaegsed Valgas viibivad läti punased tegelased püüdsid kõigiti „Iskosoli“ ees Eesti seltskonna ja Eesti Sõjav. T. K. tegelasi näidata revolutsiooni „kahjuritena". Olles sellest informeeritud, eestlased koondusid veel tihedamini. Valga eesti seltskonna juhtivaid tegelased, kes komitee tegevust toetasid: Valga Laenu-Hoiu Ühisuse direktor Herman Hellat, preili Hellat, advokaat Johan Sepp, dr. J. Müllerson, härra Vassil, härra Kokkult, insener Kuusik, härra Hans Einer, Dr. A. Mõttus, prov. Sõrmus, Dr. Tamberg ja proua Tamberg, Ülemkooliõpetaja Bürger, preili Grave (hiljem proua Mitri), K. Kornel, dr. Morel ja pr. Morel, pr. Veister, prl. Tamm, hra Jänes, ärimehed Klasman, Merits, Lepik, Kalep, Kersson jt. (kolonel E. Ahmani mälestustest)

Pärast Riia langemist sakslaste kätte ja rinde nihkumist Riiast ida poole asus Vene 12. armee staap ühes oma poliitilise asutise Sõdurite Täidesaatva Komiteega - „Iskosol’iga“ Valka. Seega Valga muutus praeguse Eesti ja Põhja-Läti kaitsmise ning valitsemise tsentrumiks. Sel ajal maksvate seaduste ja vaadete kohaselt valisid ka 12. armee eestlased-sõjaväelased omale Armee Täidesaatva Komitee nime all „12. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee“. Seda komiteed loeti armee asutiseks ja ta asus Valka. Siin oleks komiteel olnud suuri raskusi omale vastava ruumi leidmiseks ja oma tegevuse arendamise võimaluseks, kui selleaegne ägedasti Eesti isamaaliselt häälestatud Valga Eesti juhtiv seltskond ei oleks komiteed aidanud. „Säde“ majas asuv Eesti Laenu-Hoiu Ühisus, kel eneselgi ruumi nappis, andis suure osa ruumest E. S. T. Komiteele kasutamiseks. Komitee liikmetele (lipn. L. Tõnson, ltn. J. Ratasepp, staabikapten A. Eller, lipnik O. Tief, leitn. A. Schwarts, leitn. K. Laurits, staabi-kapten E. Ahman, lipn. Takel, kirjutaja Tarius, allohv. I. Pehme, hiljem lipn. Schippai ja teisi). Valga eesti seltskonna juhtiv kiht ja Komitee moodustas noil raskeil aegil terviku täis võitlustahet, täis usaldust üksteise vastu. Valga tolleaegsetes oludes oli kellega võidelda. Kõigepealt kõikvõimas „Iskosol". Ta tundis Valga eesti seltskonna meeleolusid ja otsis põhjusi, et likvideerida Eesti Sõjav. Täides. Komiteed. Seda enam, et see hoogsasti töötas ja umbes 6000 eestlast sõdurit välja korjas Vene väeosadest Eesti rahvusväeosade formeerimiseks. Oli perioode, kus pea igapäev „Iskosol’ist" käidi komiteed „vaatamas". Sel ajal oli Valga täis lätlasi-põgenikke. Linnapeaks oli valitud lätlane, kuigi temal revolutsioonilised võimud ei lasknud täita ülesandeid. Valga ründamine lätluse poolt oli hoogne. Eesti seltskond ja Eesti Sõjav. Täides. Komitee leidsid ka siin ühised positsioonid ja ühise tegevuse suuna. Oli andmeid, et selleaegsed Valgas viibivad läti punased tegelased püüdsid kõigiti „Iskosoli“ ees Eesti seltskonna ja Eesti Sõjav. T. K. tegelasi näidata revolutsiooni „kahjuritena". Olles sellest informeeritud, eestlased koondusid veel tihedamini. Valga eesti seltskonna juhtivaid tegelased, kes komitee tegevust toetasid: Valga Laenu-Hoiu Ühisuse direktor Herman Hellat, preili Hellat, advokaat Johan Sepp, dr. J. Müllerson, härra Vassil, härra Kokkult, insener Kuusik, härra Hans Einer, Dr. A. Mõttus, prov. Sõrmus, Dr. Tamberg ja proua Tamberg, Ülemkooliõpetaja Bürger, preili Grave (hiljem proua Mitri), K. Kornel, dr. Morel ja pr. Morel, pr. Veister, prl. Tamm, hra Jänes, ärimehed Klasman, Merits, Lepik, Kalep, Kersson jt. (kolonel E. Ahmani mälestustest)

Pärast Riia langemist sakslaste kätte ja rinde nihkumist Riiast ida poole asus Vene 12. armee staap ühes oma poliitilise asutise Sõdurite Täidesaatva Komiteega - „Iskosol’iga“ Valka. Seega Valga muutus praeguse Eesti ja Põhja-Läti kaitsmise ning valitsemise tsentrumiks. Sel ajal maksvate seaduste ja vaadete kohaselt valisid ka 12. armee eestlased-sõjaväelased omale Armee Täidesaatva Komitee nime all „12. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee“. Seda komiteed loeti armee asutiseks ja ta asus Valka. Siin oleks komiteel olnud suuri raskusi omale vastava ruumi leidmiseks ja oma tegevuse arendamise võimaluseks, kui selleaegne ägedasti Eesti isamaaliselt häälestatud Valga Eesti juhtiv seltskond ei oleks komiteed aidanud. „Säde“ majas asuv Eesti Laenu-Hoiu Ühisus, kel eneselgi ruumi nappis, andis suure osa ruumest E. S. T. Komiteele kasutamiseks. Komitee liikmetele (lipn. L. Tõnson, ltn. J. Ratasepp, staabikapten A. Eller, lipnik O. Tief, leitn. A. Schwarts, leitn. K. Laurits, staabi-kapten E. Ahman, lipn. Takel, kirjutaja Tarius, allohv. I. Pehme, hiljem lipn. Schippai ja teisi). Valga eesti seltskonna juhtiv kiht ja Komitee moodustas noil raskeil aegil terviku täis võitlustahet, täis usaldust üksteise vastu. Valga tolleaegsetes oludes oli kellega võidelda. Kõigepealt kõikvõimas „Iskosol". Ta tundis Valga eesti seltskonna meeleolusid ja otsis põhjusi, et likvideerida Eesti Sõjav. Täides. Komiteed. Seda enam, et see hoogsasti töötas ja umbes 6000 eestlast sõdurit välja korjas Vene väeosadest Eesti rahvusväeosade formeerimiseks. Oli perioode, kus pea igapäev „Iskosol’ist" käidi komiteed „vaatamas". Sel ajal oli Valga täis lätlasi-põgenikke. Linnapeaks oli valitud lätlane, kuigi temal revolutsioonilised võimud ei lasknud täita ülesandeid. Valga ründamine lätluse poolt oli hoogne. Eesti seltskond ja Eesti Sõjav. Täides. Komitee leidsid ka siin ühised positsioonid ja ühise tegevuse suuna. Oli andmeid, et selleaegsed Valgas viibivad läti punased tegelased püüdsid kõigiti „Iskosoli“ ees Eesti seltskonna ja Eesti Sõjav. T. K. tegelasi näidata revolutsiooni „kahjuritena". Olles sellest informeeritud, eestlased koondusid veel tihedamini. Valga eesti seltskonna juhtivaid tegelased, kes komitee tegevust toetasid: Valga Laenu-Hoiu Ühisuse direktor Herman Hellat, preili Hellat, advokaat Johan Sepp, dr. J. Müllerson, härra Vassil, härra Kokkult, insener Kuusik, härra Hans Einer, Dr. A. Mõttus, prov. Sõrmus, Dr. Tamberg ja proua Tamberg, Ülemkooliõpetaja Bürger, preili Grave (hiljem proua Mitri), K. Kornel, dr. Morel ja pr. Morel, pr. Veister, prl. Tamm, hra Jänes, ärimehed Klasman, Merits, Lepik, Kalep, Kersson jt. (kolonel E. Ahmani mälestustest)

Pärast Riia langemist sakslaste kätte ja rinde nihkumist Riiast ida poole asus Vene 12. armee staap ühes oma poliitilise asutise Sõdurite Täidesaatva Komiteega - „Iskosol’iga“ Valka. Seega Valga muutus praeguse Eesti ja Põhja-Läti kaitsmise ning valitsemise tsentrumiks. Sel ajal maksvate seaduste ja vaadete kohaselt valisid ka 12. armee eestlased-sõjaväelased omale Armee Täidesaatva Komitee nime all „12. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee“. Seda komiteed loeti armee asutiseks ja ta asus Valka. Siin oleks komiteel olnud suuri raskusi omale vastava ruumi leidmiseks ja oma tegevuse arendamise võimaluseks, kui selleaegne ägedasti Eesti isamaaliselt häälestatud Valga Eesti juhtiv seltskond ei oleks komiteed aidanud. „Säde“ majas asuv Eesti Laenu-Hoiu Ühisus, kel eneselgi ruumi nappis, andis suure osa ruumest E. S. T. Komiteele kasutamiseks. Komitee liikmetele (lipn. L. Tõnson, ltn. J. Ratasepp, staabikapten A. Eller, lipnik O. Tief, leitn. A. Schwarts, leitn. K. Laurits, staabi-kapten E. Ahman, lipn. Takel, kirjutaja Tarius, allohv. I. Pehme, hiljem lipn. Schippai ja teisi). Valga eesti seltskonna juhtiv kiht ja Komitee moodustas noil raskeil aegil terviku täis võitlustahet, täis usaldust üksteise vastu. Valga tolleaegsetes oludes oli kellega võidelda. Kõigepealt kõikvõimas „Iskosol". Ta tundis Valga eesti seltskonna meeleolusid ja otsis põhjusi, et likvideerida Eesti Sõjav. Täides. Komiteed. Seda enam, et see hoogsasti töötas ja umbes 6000 eestlast sõdurit välja korjas Vene väeosadest Eesti rahvusväeosade formeerimiseks. Oli perioode, kus pea igapäev „Iskosol’ist" käidi komiteed „vaatamas". Sel ajal oli Valga täis lätlasi-põgenikke. Linnapeaks oli valitud lätlane, kuigi temal revolutsioonilised võimud ei lasknud täita ülesandeid. Valga ründamine lätluse poolt oli hoogne. Eesti seltskond ja Eesti Sõjav. Täides. Komitee leidsid ka siin ühised positsioonid ja ühise tegevuse suuna. Oli andmeid, et selleaegsed Valgas viibivad läti punased tegelased püüdsid kõigiti „Iskosoli“ ees Eesti seltskonna ja Eesti Sõjav. T. K. tegelasi näidata revolutsiooni „kahjuritena". Olles sellest informeeritud, eestlased koondusid veel tihedamini. Valga eesti seltskonna juhtivaid tegelased, kes komitee tegevust toetasid: Valga Laenu-Hoiu Ühisuse direktor Herman Hellat, preili Hellat, advokaat Johan Sepp, dr. J. Müllerson, härra Vassil, härra Kokkult, insener Kuusik, härra Hans Einer, Dr. A. Mõttus, prov. Sõrmus, Dr. Tamberg ja proua Tamberg, Ülemkooliõpetaja Bürger, preili Grave (hiljem proua Mitri), K. Kornel, dr. Morel ja pr. Morel, pr. Veister, prl. Tamm, hra Jänes, ärimehed Klasman, Merits, Lepik, Kalep, Kersson jt. (kolonel E. Ahmani mälestustest)

Pärast Riia langemist sakslaste kätte ja rinde nihkumist Riiast ida poole asus Vene 12. armee staap ühes oma poliitilise asutise Sõdurite Täidesaatva Komiteega - „Iskosol’iga“ Valka. Seega Valga muutus praeguse Eesti ja Põhja-Läti kaitsmise ning valitsemise tsentrumiks. Sel ajal maksvate seaduste ja vaadete kohaselt valisid ka 12. armee eestlased-sõjaväelased omale Armee Täidesaatva Komitee nime all „12. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee“. Seda komiteed loeti armee asutiseks ja ta asus Valka. Siin oleks komiteel olnud suuri raskusi omale vastava ruumi leidmiseks ja oma tegevuse arendamise võimaluseks, kui selleaegne ägedasti Eesti isamaaliselt häälestatud Valga Eesti juhtiv seltskond ei oleks komiteed aidanud. „Säde“ majas asuv Eesti Laenu-Hoiu Ühisus, kel eneselgi ruumi nappis, andis suure osa ruumest E. S. T. Komiteele kasutamiseks. Komitee liikmetele (lipn. L. Tõnson, ltn. J. Ratasepp, staabikapten A. Eller, lipnik O. Tief, leitn. A. Schwarts, leitn. K. Laurits, staabi-kapten E. Ahman, lipn. Takel, kirjutaja Tarius, allohv. I. Pehme, hiljem lipn. Schippai ja teisi). Valga eesti seltskonna juhtiv kiht ja Komitee moodustas noil raskeil aegil terviku täis võitlustahet, täis usaldust üksteise vastu. Valga tolleaegsetes oludes oli kellega võidelda. Kõigepealt kõikvõimas „Iskosol". Ta tundis Valga eesti seltskonna meeleolusid ja otsis põhjusi, et likvideerida Eesti Sõjav. Täides. Komiteed. Seda enam, et see hoogsasti töötas ja umbes 6000 eestlast sõdurit välja korjas Vene väeosadest Eesti rahvusväeosade formeerimiseks. Oli perioode, kus pea igapäev „Iskosol’ist" käidi komiteed „vaatamas". Sel ajal oli Valga täis lätlasi-põgenikke. Linnapeaks oli valitud lätlane, kuigi temal revolutsioonilised võimud ei lasknud täita ülesandeid. Valga ründamine lätluse poolt oli hoogne. Eesti seltskond ja Eesti Sõjav. Täides. Komitee leidsid ka siin ühised positsioonid ja ühise tegevuse suuna. Oli andmeid, et selleaegsed Valgas viibivad läti punased tegelased püüdsid kõigiti „Iskosoli“ ees Eesti seltskonna ja Eesti Sõjav. T. K. tegelasi näidata revolutsiooni „kahjuritena". Olles sellest informeeritud, eestlased koondusid veel tihedamini. Valga eesti seltskonna juhtivaid tegelased, kes komitee tegevust toetasid: Valga Laenu-Hoiu Ühisuse direktor Herman Hellat, preili Hellat, advokaat Johan Sepp, dr. J. Müllerson, härra Vassil, härra Kokkult, insener Kuusik, härra Hans Einer, Dr. A. Mõttus, prov. Sõrmus, Dr. Tamberg ja proua Tamberg, Ülemkooliõpetaja Bürger, preili Grave (hiljem proua Mitri), K. Kornel, dr. Morel ja pr. Morel, pr. Veister, prl. Tamm, hra Jänes, ärimehed Klasman, Merits, Lepik, Kalep, Kersson jt. (kolonel E. Ahmani mälestustest)

Pärast Riia langemist sakslaste kätte ja rinde nihkumist Riiast ida poole asus Vene 12. armee staap ühes oma poliitilise asutise Sõdurite Täidesaatva Komiteega - „Iskosol’iga“ Valka. Seega Valga muutus praeguse Eesti ja Põhja-Läti kaitsmise ning valitsemise tsentrumiks. Sel ajal maksvate seaduste ja vaadete kohaselt valisid ka 12. armee eestlased-sõjaväelased omale Armee Täidesaatva Komitee nime all „12. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee“. Seda komiteed loeti armee asutiseks ja ta asus Valka. Siin oleks komiteel olnud suuri raskusi omale vastava ruumi leidmiseks ja oma tegevuse arendamise võimaluseks, kui selleaegne ägedasti Eesti isamaaliselt häälestatud Valga Eesti juhtiv seltskond ei oleks komiteed aidanud. „Säde“ majas asuv Eesti Laenu-Hoiu Ühisus, kel eneselgi ruumi nappis, andis suure osa ruumest E. S. T. Komiteele kasutamiseks. Komitee liikmetele (lipn. L. Tõnson, ltn. J. Ratasepp, staabikapten A. Eller, lipnik O. Tief, leitn. A. Schwarts, leitn. K. Laurits, staabi-kapten E. Ahman, lipn. Takel, kirjutaja Tarius, allohv. I. Pehme, hiljem lipn. Schippai ja teisi). Valga eesti seltskonna juhtiv kiht ja Komitee moodustas noil raskeil aegil terviku täis võitlustahet, täis usaldust üksteise vastu. Valga tolleaegsetes oludes oli kellega võidelda. Kõigepealt kõikvõimas „Iskosol". Ta tundis Valga eesti seltskonna meeleolusid ja otsis põhjusi, et likvideerida Eesti Sõjav. Täides. Komiteed. Seda enam, et see hoogsasti töötas ja umbes 6000 eestlast sõdurit välja korjas Vene väeosadest Eesti rahvusväeosade formeerimiseks. Oli perioode, kus pea igapäev „Iskosol’ist" käidi komiteed „vaatamas". Sel ajal oli Valga täis lätlasi-põgenikke. Linnapeaks oli valitud lätlane, kuigi temal revolutsioonilised võimud ei lasknud täita ülesandeid. Valga ründamine lätluse poolt oli hoogne. Eesti seltskond ja Eesti Sõjav. Täides. Komitee leidsid ka siin ühised positsioonid ja ühise tegevuse suuna. Oli andmeid, et selleaegsed Valgas viibivad läti punased tegelased püüdsid kõigiti „Iskosoli“ ees Eesti seltskonna ja Eesti Sõjav. T. K. tegelasi näidata revolutsiooni „kahjuritena". Olles sellest informeeritud, eestlased koondusid veel tihedamini. Valga eesti seltskonna juhtivaid tegelased, kes komitee tegevust toetasid: Valga Laenu-Hoiu Ühisuse direktor Herman Hellat, preili Hellat, advokaat Johan Sepp, dr. J. Müllerson, härra Vassil, härra Kokkult, insener Kuusik, härra Hans Einer, Dr. A. Mõttus, prov. Sõrmus, Dr. Tamberg ja proua Tamberg, Ülemkooliõpetaja Bürger, preili Grave (hiljem proua Mitri), K. Kornel, dr. Morel ja pr. Morel, pr. Veister, prl. Tamm, hra Jänes, ärimehed Klasman, Merits, Lepik, Kalep, Kersson jt. (kolonel E. Ahmani mälestustest)

Pärast Riia langemist sakslaste kätte ja rinde nihkumist Riiast ida poole asus Vene 12. armee staap ühes oma poliitilise asutise Sõdurite Täidesaatva Komiteega - „Iskosol’iga“ Valka. Seega Valga muutus praeguse Eesti ja Põhja-Läti kaitsmise ning valitsemise tsentrumiks. Sel ajal maksvate seaduste ja vaadete kohaselt valisid ka 12. armee eestlased-sõjaväelased omale Armee Täidesaatva Komitee nime all „12. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee“. Seda komiteed loeti armee asutiseks ja ta asus Valka. Siin oleks komiteel olnud suuri raskusi omale vastava ruumi leidmiseks ja oma tegevuse arendamise võimaluseks, kui selleaegne ägedasti Eesti isamaaliselt häälestatud Valga Eesti juhtiv seltskond ei oleks komiteed aidanud. „Säde“ majas asuv Eesti Laenu-Hoiu Ühisus, kel eneselgi ruumi nappis, andis suure osa ruumest E. S. T. Komiteele kasutamiseks. Komitee liikmetele (lipn. L. Tõnson, ltn. J. Ratasepp, staabikapten A. Eller, lipnik O. Tief, leitn. A. Schwarts, leitn. K. Laurits, staabi-kapten E. Ahman, lipn. Takel, kirjutaja Tarius, allohv. I. Pehme, hiljem lipn. Schippai ja teisi). Valga eesti seltskonna juhtiv kiht ja Komitee moodustas noil raskeil aegil terviku täis võitlustahet, täis usaldust üksteise vastu. Valga tolleaegsetes oludes oli kellega võidelda. Kõigepealt kõikvõimas „Iskosol". Ta tundis Valga eesti seltskonna meeleolusid ja otsis põhjusi, et likvideerida Eesti Sõjav. Täides. Komiteed. Seda enam, et see hoogsasti töötas ja umbes 6000 eestlast sõdurit välja korjas Vene väeosadest Eesti rahvusväeosade formeerimiseks. Oli perioode, kus pea igapäev „Iskosol’ist" käidi komiteed „vaatamas". Sel ajal oli Valga täis lätlasi-põgenikke. Linnapeaks oli valitud lätlane, kuigi temal revolutsioonilised võimud ei lasknud täita ülesandeid. Valga ründamine lätluse poolt oli hoogne. Eesti seltskond ja Eesti Sõjav. Täides. Komitee leidsid ka siin ühised positsioonid ja ühise tegevuse suuna. Oli andmeid, et selleaegsed Valgas viibivad läti punased tegelased püüdsid kõigiti „Iskosoli“ ees Eesti seltskonna ja Eesti Sõjav. T. K. tegelasi näidata revolutsiooni „kahjuritena". Olles sellest informeeritud, eestlased koondusid veel tihedamini. Valga eesti seltskonna juhtivaid tegelased, kes komitee tegevust toetasid: Valga Laenu-Hoiu Ühisuse direktor Herman Hellat, preili Hellat, advokaat Johan Sepp, dr. J. Müllerson, härra Vassil, härra Kokkult, insener Kuusik, härra Hans Einer, Dr. A. Mõttus, prov. Sõrmus, Dr. Tamberg ja proua Tamberg, Ülemkooliõpetaja Bürger, preili Grave (hiljem proua Mitri), K. Kornel, dr. Morel ja pr. Morel, pr. Veister, prl. Tamm, hra Jänes, ärimehed Klasman, Merits, Lepik, Kalep, Kersson jt. (kolonel E. Ahmani mälestustest)

Pärast Riia langemist sakslaste kätte ja rinde nihkumist Riiast ida poole asus Vene 12. armee staap ühes oma poliitilise asutise Sõdurite Täidesaatva Komiteega - „Iskosol’iga“ Valka. Seega Valga muutus praeguse Eesti ja Põhja-Läti kaitsmise ning valitsemise tsentrumiks. Sel ajal maksvate seaduste ja vaadete kohaselt valisid ka 12. armee eestlased-sõjaväelased omale Armee Täidesaatva Komitee nime all „12. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee“. Seda komiteed loeti armee asutiseks ja ta asus Valka. Siin oleks komiteel olnud suuri raskusi omale vastava ruumi leidmiseks ja oma tegevuse arendamise võimaluseks, kui selleaegne ägedasti Eesti isamaaliselt häälestatud Valga Eesti juhtiv seltskond ei oleks komiteed aidanud. „Säde“ majas asuv Eesti Laenu-Hoiu Ühisus, kel eneselgi ruumi nappis, andis suure osa ruumest E. S. T. Komiteele kasutamiseks. Komitee liikmetele (lipn. L. Tõnson, ltn. J. Ratasepp, staabikapten A. Eller, lipnik O. Tief, leitn. A. Schwarts, leitn. K. Laurits, staabi-kapten E. Ahman, lipn. Takel, kirjutaja Tarius, allohv. I. Pehme, hiljem lipn. Schippai ja teisi). Valga eesti seltskonna juhtiv kiht ja Komitee moodustas noil raskeil aegil terviku täis võitlustahet, täis usaldust üksteise vastu. Valga tolleaegsetes oludes oli kellega võidelda. Kõigepealt kõikvõimas „Iskosol". Ta tundis Valga eesti seltskonna meeleolusid ja otsis põhjusi, et likvideerida Eesti Sõjav. Täides. Komiteed. Seda enam, et see hoogsasti töötas ja umbes 6000 eestlast sõdurit välja korjas Vene väeosadest Eesti rahvusväeosade formeerimiseks. Oli perioode, kus pea igapäev „Iskosol’ist" käidi komiteed „vaatamas". Sel ajal oli Valga täis lätlasi-põgenikke. Linnapeaks oli valitud lätlane, kuigi temal revolutsioonilised võimud ei lasknud täita ülesandeid. Valga ründamine lätluse poolt oli hoogne. Eesti seltskond ja Eesti Sõjav. Täides. Komitee leidsid ka siin ühised positsioonid ja ühise tegevuse suuna. Oli andmeid, et selleaegsed Valgas viibivad läti punased tegelased püüdsid kõigiti „Iskosoli“ ees Eesti seltskonna ja Eesti Sõjav. T. K. tegelasi näidata revolutsiooni „kahjuritena". Olles sellest informeeritud, eestlased koondusid veel tihedamini. Valga eesti seltskonna juhtivaid tegelased, kes komitee tegevust toetasid: Valga Laenu-Hoiu Ühisuse direktor Herman Hellat, preili Hellat, advokaat Johan Sepp, dr. J. Müllerson, härra Vassil, härra Kokkult, insener Kuusik, härra Hans Einer, Dr. A. Mõttus, prov. Sõrmus, Dr. Tamberg ja proua Tamberg, Ülemkooliõpetaja Bürger, preili Grave (hiljem proua Mitri), K. Kornel, dr. Morel ja pr. Morel, pr. Veister, prl. Tamm, hra Jänes, ärimehed Klasman, Merits, Lepik, Kalep, Kersson jt. (kolonel E. Ahmani mälestustest)

Pärast Riia langemist sakslaste kätte ja rinde nihkumist Riiast ida poole asus Vene 12. armee staap ühes oma poliitilise asutise Sõdurite Täidesaatva Komiteega - „Iskosol’iga“ Valka. Seega Valga muutus praeguse Eesti ja Põhja-Läti kaitsmise ning valitsemise tsentrumiks. Sel ajal maksvate seaduste ja vaadete kohaselt valisid ka 12. armee eestlased-sõjaväelased omale Armee Täidesaatva Komitee nime all „12. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee“. Seda komiteed loeti armee asutiseks ja ta asus Valka. Siin oleks komiteel olnud suuri raskusi omale vastava ruumi leidmiseks ja oma tegevuse arendamise võimaluseks, kui selleaegne ägedasti Eesti isamaaliselt häälestatud Valga Eesti juhtiv seltskond ei oleks komiteed aidanud. „Säde“ majas asuv Eesti Laenu-Hoiu Ühisus, kel eneselgi ruumi nappis, andis suure osa ruumest E. S. T. Komiteele kasutamiseks. Komitee liikmetele (lipn. L. Tõnson, ltn. J. Ratasepp, staabikapten A. Eller, lipnik O. Tief, leitn. A. Schwarts, leitn. K. Laurits, staabi-kapten E. Ahman, lipn. Takel, kirjutaja Tarius, allohv. I. Pehme, hiljem lipn. Schippai ja teisi). Valga eesti seltskonna juhtiv kiht ja Komitee moodustas noil raskeil aegil terviku täis võitlustahet, täis usaldust üksteise vastu. Valga tolleaegsetes oludes oli kellega võidelda. Kõigepealt kõikvõimas „Iskosol". Ta tundis Valga eesti seltskonna meeleolusid ja otsis põhjusi, et likvideerida Eesti Sõjav. Täides. Komiteed. Seda enam, et see hoogsasti töötas ja umbes 6000 eestlast sõdurit välja korjas Vene väeosadest Eesti rahvusväeosade formeerimiseks. Oli perioode, kus pea igapäev „Iskosol’ist" käidi komiteed „vaatamas". Sel ajal oli Valga täis lätlasi-põgenikke. Linnapeaks oli valitud lätlane, kuigi temal revolutsioonilised võimud ei lasknud täita ülesandeid. Valga ründamine lätluse poolt oli hoogne. Eesti seltskond ja Eesti Sõjav. Täides. Komitee leidsid ka siin ühised positsioonid ja ühise tegevuse suuna. Oli andmeid, et selleaegsed Valgas viibivad läti punased tegelased püüdsid kõigiti „Iskosoli“ ees Eesti seltskonna ja Eesti Sõjav. T. K. tegelasi näidata revolutsiooni „kahjuritena". Olles sellest informeeritud, eestlased koondusid veel tihedamini. Valga eesti seltskonna juhtivaid tegelased, kes komitee tegevust toetasid: Valga Laenu-Hoiu Ühisuse direktor Herman Hellat, preili Hellat, advokaat Johan Sepp, dr. J. Müllerson, härra Vassil, härra Kokkult, insener Kuusik, härra Hans Einer, Dr. A. Mõttus, prov. Sõrmus, Dr. Tamberg ja proua Tamberg, Ülemkooliõpetaja Bürger, preili Grave (hiljem proua Mitri), K. Kornel, dr. Morel ja pr. Morel, pr. Veister, prl. Tamm, hra Jänes, ärimehed Klasman, Merits, Lepik, Kalep, Kersson jt. (kolonel E. Ahmani mälestustest)

Pärast Riia langemist sakslaste kätte ja rinde nihkumist Riiast ida poole asus Vene 12. armee staap ühes oma poliitilise asutise Sõdurite Täidesaatva Komiteega - „Iskosol’iga“ Valka. Seega Valga muutus praeguse Eesti ja Põhja-Läti kaitsmise ning valitsemise tsentrumiks. Sel ajal maksvate seaduste ja vaadete kohaselt valisid ka 12. armee eestlased-sõjaväelased omale Armee Täidesaatva Komitee nime all „12. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee“. Seda komiteed loeti armee asutiseks ja ta asus Valka. Siin oleks komiteel olnud suuri raskusi omale vastava ruumi leidmiseks ja oma tegevuse arendamise võimaluseks, kui selleaegne ägedasti Eesti isamaaliselt häälestatud Valga Eesti juhtiv seltskond ei oleks komiteed aidanud. „Säde“ majas asuv Eesti Laenu-Hoiu Ühisus, kel eneselgi ruumi nappis, andis suure osa ruumest E. S. T. Komiteele kasutamiseks. Komitee liikmetele (lipn. L. Tõnson, ltn. J. Ratasepp, staabikapten A. Eller, lipnik O. Tief, leitn. A. Schwarts, leitn. K. Laurits, staabi-kapten E. Ahman, lipn. Takel, kirjutaja Tarius, allohv. I. Pehme, hiljem lipn. Schippai ja teisi). Valga eesti seltskonna juhtiv kiht ja Komitee moodustas noil raskeil aegil terviku täis võitlustahet, täis usaldust üksteise vastu. Valga tolleaegsetes oludes oli kellega võidelda. Kõigepealt kõikvõimas „Iskosol". Ta tundis Valga eesti seltskonna meeleolusid ja otsis põhjusi, et likvideerida Eesti Sõjav. Täides. Komiteed. Seda enam, et see hoogsasti töötas ja umbes 6000 eestlast sõdurit välja korjas Vene väeosadest Eesti rahvusväeosade formeerimiseks. Oli perioode, kus pea igapäev „Iskosol’ist" käidi komiteed „vaatamas". Sel ajal oli Valga täis lätlasi-põgenikke. Linnapeaks oli valitud lätlane, kuigi temal revolutsioonilised võimud ei lasknud täita ülesandeid. Valga ründamine lätluse poolt oli hoogne. Eesti seltskond ja Eesti Sõjav. Täides. Komitee leidsid ka siin ühised positsioonid ja ühise tegevuse suuna. Oli andmeid, et selleaegsed Valgas viibivad läti punased tegelased püüdsid kõigiti „Iskosoli“ ees Eesti seltskonna ja Eesti Sõjav. T. K. tegelasi näidata revolutsiooni „kahjuritena". Olles sellest informeeritud, eestlased koondusid veel tihedamini. Valga eesti seltskonna juhtivaid tegelased, kes komitee tegevust toetasid: Valga Laenu-Hoiu Ühisuse direktor Herman Hellat, preili Hellat, advokaat Johan Sepp, dr. J. Müllerson, härra Vassil, härra Kokkult, insener Kuusik, härra Hans Einer, Dr. A. Mõttus, prov. Sõrmus, Dr. Tamberg ja proua Tamberg, Ülemkooliõpetaja Bürger, preili Grave (hiljem proua Mitri), K. Kornel, dr. Morel ja pr. Morel, pr. Veister, prl. Tamm, hra Jänes, ärimehed Klasman, Merits, Lepik, Kalep, Kersson jt. (kolonel E. Ahmani mälestustest)

Pärast Riia langemist sakslaste kätte ja rinde nihkumist Riiast ida poole asus Vene 12. armee staap ühes oma poliitilise asutise Sõdurite Täidesaatva Komiteega - „Iskosol’iga“ Valka. Seega Valga muutus praeguse Eesti ja Põhja-Läti kaitsmise ning valitsemise tsentrumiks. Sel ajal maksvate seaduste ja vaadete kohaselt valisid ka 12. armee eestlased-sõjaväelased omale Armee Täidesaatva Komitee nime all „12. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee“. Seda komiteed loeti armee asutiseks ja ta asus Valka. Siin oleks komiteel olnud suuri raskusi omale vastava ruumi leidmiseks ja oma tegevuse arendamise võimaluseks, kui selleaegne ägedasti Eesti isamaaliselt häälestatud Valga Eesti juhtiv seltskond ei oleks komiteed aidanud. „Säde“ majas asuv Eesti Laenu-Hoiu Ühisus, kel eneselgi ruumi nappis, andis suure osa ruumest E. S. T. Komiteele kasutamiseks. Komitee liikmetele (lipn. L. Tõnson, ltn. J. Ratasepp, staabikapten A. Eller, lipnik O. Tief, leitn. A. Schwarts, leitn. K. Laurits, staabi-kapten E. Ahman, lipn. Takel, kirjutaja Tarius, allohv. I. Pehme, hiljem lipn. Schippai ja teisi). Valga eesti seltskonna juhtiv kiht ja Komitee moodustas noil raskeil aegil terviku täis võitlustahet, täis usaldust üksteise vastu. Valga tolleaegsetes oludes oli kellega võidelda. Kõigepealt kõikvõimas „Iskosol". Ta tundis Valga eesti seltskonna meeleolusid ja otsis põhjusi, et likvideerida Eesti Sõjav. Täides. Komiteed. Seda enam, et see hoogsasti töötas ja umbes 6000 eestlast sõdurit välja korjas Vene väeosadest Eesti rahvusväeosade formeerimiseks. Oli perioode, kus pea igapäev „Iskosol’ist" käidi komiteed „vaatamas". Sel ajal oli Valga täis lätlasi-põgenikke. Linnapeaks oli valitud lätlane, kuigi temal revolutsioonilised võimud ei lasknud täita ülesandeid. Valga ründamine lätluse poolt oli hoogne. Eesti seltskond ja Eesti Sõjav. Täides. Komitee leidsid ka siin ühised positsioonid ja ühise tegevuse suuna. Oli andmeid, et selleaegsed Valgas viibivad läti punased tegelased püüdsid kõigiti „Iskosoli“ ees Eesti seltskonna ja Eesti Sõjav. T. K. tegelasi näidata revolutsiooni „kahjuritena". Olles sellest informeeritud, eestlased koondusid veel tihedamini. Valga eesti seltskonna juhtivaid tegelased, kes komitee tegevust toetasid: Valga Laenu-Hoiu Ühisuse direktor Herman Hellat, preili Hellat, advokaat Johan Sepp, dr. J. Müllerson, härra Vassil, härra Kokkult, insener Kuusik, härra Hans Einer, Dr. A. Mõttus, prov. Sõrmus, Dr. Tamberg ja proua Tamberg, Ülemkooliõpetaja Bürger, preili Grave (hiljem proua Mitri), K. Kornel, dr. Morel ja pr. Morel, pr. Veister, prl. Tamm, hra Jänes, ärimehed Klasman, Merits, Lepik, Kalep, Kersson jt. (kolonel E. Ahmani mälestustest)

Pärast Riia langemist sakslaste kätte ja rinde nihkumist Riiast ida poole asus Vene 12. armee staap ühes oma poliitilise asutise Sõdurite Täidesaatva Komiteega - „Iskosol’iga“ Valka. Seega Valga muutus praeguse Eesti ja Põhja-Läti kaitsmise ning valitsemise tsentrumiks. Sel ajal maksvate seaduste ja vaadete kohaselt valisid ka 12. armee eestlased-sõjaväelased omale Armee Täidesaatva Komitee nime all „12. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee“. Seda komiteed loeti armee asutiseks ja ta asus Valka. Siin oleks komiteel olnud suuri raskusi omale vastava ruumi leidmiseks ja oma tegevuse arendamise võimaluseks, kui selleaegne ägedasti Eesti isamaaliselt häälestatud Valga Eesti juhtiv seltskond ei oleks komiteed aidanud. „Säde“ majas asuv Eesti Laenu-Hoiu Ühisus, kel eneselgi ruumi nappis, andis suure osa ruumest E. S. T. Komiteele kasutamiseks. Komitee liikmetele (lipn. L. Tõnson, ltn. J. Ratasepp, staabikapten A. Eller, lipnik O. Tief, leitn. A. Schwarts, leitn. K. Laurits, staabi-kapten E. Ahman, lipn. Takel, kirjutaja Tarius, allohv. I. Pehme, hiljem lipn. Schippai ja teisi). Valga eesti seltskonna juhtiv kiht ja Komitee moodustas noil raskeil aegil terviku täis võitlustahet, täis usaldust üksteise vastu. Valga tolleaegsetes oludes oli kellega võidelda. Kõigepealt kõikvõimas „Iskosol". Ta tundis Valga eesti seltskonna meeleolusid ja otsis põhjusi, et likvideerida Eesti Sõjav. Täides. Komiteed. Seda enam, et see hoogsasti töötas ja umbes 6000 eestlast sõdurit välja korjas Vene väeosadest Eesti rahvusväeosade formeerimiseks. Oli perioode, kus pea igapäev „Iskosol’ist" käidi komiteed „vaatamas". Sel ajal oli Valga täis lätlasi-põgenikke. Linnapeaks oli valitud lätlane, kuigi temal revolutsioonilised võimud ei lasknud täita ülesandeid. Valga ründamine lätluse poolt oli hoogne. Eesti seltskond ja Eesti Sõjav. Täides. Komitee leidsid ka siin ühised positsioonid ja ühise tegevuse suuna. Oli andmeid, et selleaegsed Valgas viibivad läti punased tegelased püüdsid kõigiti „Iskosoli“ ees Eesti seltskonna ja Eesti Sõjav. T. K. tegelasi näidata revolutsiooni „kahjuritena". Olles sellest informeeritud, eestlased koondusid veel tihedamini. Valga eesti seltskonna juhtivaid tegelased, kes komitee tegevust toetasid: Valga Laenu-Hoiu Ühisuse direktor Herman Hellat, preili Hellat, advokaat Johan Sepp, dr. J. Müllerson, härra Vassil, härra Kokkult, insener Kuusik, härra Hans Einer, Dr. A. Mõttus, prov. Sõrmus, Dr. Tamberg ja proua Tamberg, Ülemkooliõpetaja Bürger, preili Grave (hiljem proua Mitri), K. Kornel, dr. Morel ja pr. Morel, pr. Veister, prl. Tamm, hra Jänes, ärimehed Klasman, Merits, Lepik, Kalep, Kersson jt. (kolonel E. Ahmani mälestustest)

Pärast Riia langemist sakslaste kätte ja rinde nihkumist Riiast ida poole asus Vene 12. armee staap ühes oma poliitilise asutise Sõdurite Täidesaatva Komiteega - „Iskosol’iga“ Valka. Seega Valga muutus praeguse Eesti ja Põhja-Läti kaitsmise ning valitsemise tsentrumiks. Sel ajal maksvate seaduste ja vaadete kohaselt valisid ka 12. armee eestlased-sõjaväelased omale Armee Täidesaatva Komitee nime all „12. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee“. Seda komiteed loeti armee asutiseks ja ta asus Valka. Siin oleks komiteel olnud suuri raskusi omale vastava ruumi leidmiseks ja oma tegevuse arendamise võimaluseks, kui selleaegne ägedasti Eesti isamaaliselt häälestatud Valga Eesti juhtiv seltskond ei oleks komiteed aidanud. „Säde“ majas asuv Eesti Laenu-Hoiu Ühisus, kel eneselgi ruumi nappis, andis suure osa ruumest E. S. T. Komiteele kasutamiseks. Komitee liikmetele (lipn. L. Tõnson, ltn. J. Ratasepp, staabikapten A. Eller, lipnik O. Tief, leitn. A. Schwarts, leitn. K. Laurits, staabi-kapten E. Ahman, lipn. Takel, kirjutaja Tarius, allohv. I. Pehme, hiljem lipn. Schippai ja teisi). Valga eesti seltskonna juhtiv kiht ja Komitee moodustas noil raskeil aegil terviku täis võitlustahet, täis usaldust üksteise vastu. Valga tolleaegsetes oludes oli kellega võidelda. Kõigepealt kõikvõimas „Iskosol". Ta tundis Valga eesti seltskonna meeleolusid ja otsis põhjusi, et likvideerida Eesti Sõjav. Täides. Komiteed. Seda enam, et see hoogsasti töötas ja umbes 6000 eestlast sõdurit välja korjas Vene väeosadest Eesti rahvusväeosade formeerimiseks. Oli perioode, kus pea igapäev „Iskosol’ist" käidi komiteed „vaatamas". Sel ajal oli Valga täis lätlasi-põgenikke. Linnapeaks oli valitud lätlane, kuigi temal revolutsioonilised võimud ei lasknud täita ülesandeid. Valga ründamine lätluse poolt oli hoogne. Eesti seltskond ja Eesti Sõjav. Täides. Komitee leidsid ka siin ühised positsioonid ja ühise tegevuse suuna. Oli andmeid, et selleaegsed Valgas viibivad läti punased tegelased püüdsid kõigiti „Iskosoli“ ees Eesti seltskonna ja Eesti Sõjav. T. K. tegelasi näidata revolutsiooni „kahjuritena". Olles sellest informeeritud, eestlased koondusid veel tihedamini. Valga eesti seltskonna juhtivaid tegelased, kes komitee tegevust toetasid: Valga Laenu-Hoiu Ühisuse direktor Herman Hellat, preili Hellat, advokaat Johan Sepp, dr. J. Müllerson, härra Vassil, härra Kokkult, insener Kuusik, härra Hans Einer, Dr. A. Mõttus, prov. Sõrmus, Dr. Tamberg ja proua Tamberg, Ülemkooliõpetaja Bürger, preili Grave (hiljem proua Mitri), K. Kornel, dr. Morel ja pr. Morel, pr. Veister, prl. Tamm, hra Jänes, ärimehed Klasman, Merits, Lepik, Kalep, Kersson jt. (kolonel E. Ahmani mälestustest)

Pärast Riia langemist sakslaste kätte ja rinde nihkumist Riiast ida poole asus Vene 12. armee staap ühes oma poliitilise asutise Sõdurite Täidesaatva Komiteega - „Iskosol’iga“ Valka. Seega Valga muutus praeguse Eesti ja Põhja-Läti kaitsmise ning valitsemise tsentrumiks. Sel ajal maksvate seaduste ja vaadete kohaselt valisid ka 12. armee eestlased-sõjaväelased omale Armee Täidesaatva Komitee nime all „12. Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatev Komitee“. Seda komiteed loeti armee asutiseks ja ta asus Valka. Siin oleks komiteel olnud suuri raskusi omale vastava ruumi leidmiseks ja oma tegevuse arendamise võimaluseks, kui selleaegne ägedasti Eesti isamaaliselt häälestatud Valga Eesti juhtiv seltskond ei oleks komiteed aidanud. „Säde“ majas asuv Eesti Laenu-Hoiu Ühisus, kel eneselgi ruumi nappis, andis suure osa ruumest E. S. T. Komiteele kasutamiseks. Komitee liikmetele (lipn. L. Tõnson, ltn. J. Ratasepp, staabikapten A. Eller, lipnik O. Tief, leitn. A. Schwarts, leitn. K. Laurits, staabi-kapten E. Ahman, lipn. Takel, kirjutaja Tarius, allohv. I. Pehme, hiljem lipn. Schippai ja teisi). Valga eesti seltskonna juhtiv kiht ja Komitee moodustas noil raskeil aegil terviku täis võitlustahet, täis usaldust üksteise vastu. Valga tolleaegsetes oludes oli kellega võidelda. Kõigepealt kõikvõimas „Iskosol". Ta tundis Valga eesti seltskonna meeleolusid ja otsis põhjusi, et likvideerida Eesti Sõjav. Täides. Komiteed. Seda enam, et see hoogsasti töötas ja umbes 6000 eestlast sõdurit välja korjas Vene väeosadest Eesti rahvusväeosade formeerimiseks. Oli perioode, kus pea igapäev „Iskosol’ist" käidi komiteed „vaatamas". Sel ajal oli Valga täis lätlasi-põgenikke. Linnapeaks oli valitud lätlane, kuigi temal revolutsioonilised võimud ei lasknud täita ülesandeid. Valga ründamine lätluse poolt oli hoogne. Eesti seltskond ja Eesti Sõjav. Täides. Komitee leidsid ka siin ühised positsioonid ja ühise tegevuse suuna. Oli andmeid, et selleaegsed Valgas viibivad läti punased tegelased püüdsid kõigiti „Iskosoli“ ees Eesti seltskonna ja Eesti Sõjav. T. K. tegelasi näidata revolutsiooni „kahjuritena". Olles sellest informeeritud, eestlased koondusid veel tihedamini. Valga eesti seltskonna juhtivaid tegelased, kes komitee tegevust toetasid: Valga Laenu-Hoiu Ühisuse direktor Herman Hellat, preili Hellat, advokaat Johan Sepp, dr. J. Müllerson, härra Vassil, härra Kokkult, insener Kuusik, härra Hans Einer, Dr. A. Mõttus, prov. Sõrmus, Dr. Tamberg ja proua Tamberg, Ülemkooliõpetaja Bürger, preili Grave (hiljem proua Mitri), K. Kornel, dr. Morel ja pr. Morel, pr. Veister, prl. Tamm, hra Jänes, ärimehed Klasman, Merits, Lepik, Kalep, Kersson jt. (kolonel E. Ahmani mälestustest)