Pärast seda kui Eesti Ajutine Valitsus oli formaalselt Tallinnas võimu üle võtnud, määrati kapten Irv 11. novembril 1918 Kaitseliidu ülemaks Valga linnas. 23. novembril 1918 andis ta oma ameti Valgas üle ning siirdus tagasi Tallinnasse ohvitseride reservi. Formeeris seejärel Tallinnas koos Johan Pitka ja Karl Partsiga laiarööpmelist soomusrongi nr 1.

Kapten Irvel oli harjumuseks juhatada ka Soomusrongide divisjoni ülemana tähtsamaid lahinguid alati isiklikult, olles seejuures ikka võitlejate esireas. Ja ühes sellistest lahingutest ta 27. aprillil 1919. aastal langeski.

10. veebruaril 1919 moodustati Soomusrongide divisjon, mille koosseisu kuulus 4 laiarööpmelist ja 4 kitsarööpmelist soomusrongi, samuti remondi-, varustus-, tehnika-, side- ja muud allüksused. Kõigi soomusrongide koosseisu kuulusid peale suurtükiväe- ja kuulipildujaüksuste ka jalaväeüksused.

Määrati Soomusrongide divisjoni ülema kohusetäitjaks ning juhtis divisjoni allüksusi Lõunarindel kuni surmani.

Seoses 3. Diviisi moodustamise ja vägede ümberkorraldamisega lõunarindel, määras sõjavägede ülemjuhataja kindralmajor J. Laidoner 27. märtsil 1919 Soomusrongide divisjoni ülema kapten Anton Irve alluvusse (lisaks laia- ja kitsarööpalistele soomusrongidele ja soomusautodele) ka Kuperjanovi partisanide pataljoni, Kalevlaste Maleva, Skautide pataljoni, Võru kaitsepataljoni ja suurtükiväge.

Kui admiral Johan Pitkat kutsuti "soomusrongide isaks", siis kapten Irve peeti soomusrongide hingeks. Ta oli leitnant Julius Kuperjanovi kõrval ainus ohvitser Vabadussõjas, kelle nimi anti erakordse austusavaldusena väeosale – laiarööpmeline soomusrong nr 1 nimetati tema surma järel ümber soomusrongiks "Kapten Irv".

Anton Irv langes Põhja-Lätis Strenči (saksapäraselt Stakeln) lähistel, Egle kõrtsi ja Kauči talu naabruses, Egle raudteejaama lähistel. Langemise hetkel viibis ta oma vägedest kaugel eespool. Endise Esimese maailmasõja aegse tsaariarmee jalaväepolgu luurekomando ülemana teostas ta olukorrast parema ülevaate saamiseks ka sel päeval luuret isiklikult – liikudes püss käes soomusauto "Kalevipoeg" ees – kui teda tabas vaenlase kuul otse südamesse.
Tema viimasteks sõnadeks soomusauto "Kalevipoeg" meeskonnaliikmetele oli: "Ärge kartke midagi!"

Vabadussõjas üles näidatud teenete eest autasustati teda postuumselt Vabaduse Risti I liigi 2. järgu, II liigi 2. järgu ja II liigi 3. järgu teenetemärgiga ning oli seega üks üheksast mehest, keda autasustati kolme Vabaduse Ristiga.

Pärast sõda anti tema nimi endisele Wolmari (nüüdisajal Raudtee) tänavale.