Eesti kergejõustiklane, iluuisutaja, jääpallur ja tennisist.
Töötas restauraatorina, seejärel Tallinnas Kalevis raamatupidaja-asjaajajana. Võttis osa Esimesest maailmasõjast ja Vabadussõjast. Pärast sõda töötas õppejõuna spordikursustel. Asutas Tallinnas tennisreketite ja nende parandamise ettevõtte.[2]

1914. aastal võitis ta Venemaa olümpiaadil hoota kaugushüppe.

Oli kaheksakordne Eesti meister iluuisutamise paarissõidus ja Eesti meister laskmises.[2] Aastal 1921 ja 1923 tuli ta paigalt kaugushüppes ja 1918. aastal 4 x 100 m teatejooksus Eesti meistriks.Eesti meistrivõistlustel saavutas ta 15 korral paigalthüpetes, kümnevõistluses (1920), kaugushüppes (1921), 100 m jooksus (1920), 110 m tõkkejooksus (1918, 1920) ning vasara- (1917) ja raskusheites hõbeda või pronksi.[1]

Osales paarissõidus (koos Helene Michelsoniga) 1936. aasta taliolümpiamängudel.[2][3]

Osales tennise- ja talispordiliidu asutamises ning oli Eesti Spordi Keskliidu liige. Õpetas tennist nii Eestis kui ka Soomes.

Eduard Hiiop arreteeriti Nõukogude okupatsioonivõimu poolt 24. augustil 1941, ta jäi teadmata kadunuks.