Eesti pedagoog, kooliõpikute autor, kultuuri- ja ühiskonnategelane.

Hans Einer sündis 17. juunil 1856. aastal Sangaste kihelkonnas Uniküla valla Kingu talus. Lugemisoskuse omandas ta kodus juba 7-aastasena. Koolitee algas Hansul Uniküla vallakoolis ja jätkus Sangaste kihelkonnakoolis. Vanemate varase surma tõttu polnud kooli eeskujulikult lõpetanud noorukil võimalik õpinguid jätkata. Tänu Uniküla mõisaomanikule Balthasar von Campenhausenile, kes tasus Hansu koolitamiskulud (120 rubla aastas), sai püüdlik noormees jätkata õpinguid Valga Kihelkonnakooliõpetajate Seminaris (Cimze seminaris), kuhu ta asus õppima 1874. aastal. 1878. a. sooritas ta seal edukalt lõpueksamid.

1878. peale Cimze seminari lõpetamist asus Hans Einer tööle õpetajana Tori kihelkonnakoolis. 1880. aasta augustis määrati 24-aastane noormees Valga Linna Peetri Kirikukooli juhataja kohale. Tegu oli esimese eestikeelse kooliga Valga linna ajaloos. Kooli hakati õige pea tema juhataja järgi nimetama Eineri kooliks. Kool tegutses kokku 37 aastat, kuni ta 1917. aasta oktoobris majandusraskuste tõttu ajutiselt suleti. Uuesti seda kooli aga ei avatudki. Kokku sai selles koolis alghariduse üle 3000 eesti soost noore. Aastate vältel töötas Hans Einer õpetajana veel Cimze seminaris, Valga Linnakoolis, Valga Tütarlaste Gümnaasiumis, Valga Reaalkoolis ja Valga Raudtee-algkoolis.

1885. aastal ilmus „Lühike eesti keele õpetus rahvakoolidele“. Raamatul oli 2 kordustrükki. Suure menu osalisteks said ka tema „Eesti keele õpetus algkoolidele“ ja „Eesti keele õpetus koolidele“. Mõlemast raamatust ilmus koguni 8 kordustrükki ja nad olid koolides kasutusel ligi poole sajandi jooksul.

Pärast 1918. aastat oli ta mõnda aega riigiteenistuses.

Veel jõudis Hans Einer aktiivselt osaleda Valga kultuuri- ja ühiskonnaelus sh kõigis kolmes suuremas seltsis: "Säde" seltsis, karskusseltsis ja Läti seltskondlikus ühingus. Ta oli ka Vene Lloyd kindlustuse esindaja Valgas. Talle kuulus lisaks Valgas olevale majale (Moskva 33) ka umbes nelja versta kaugusel Valgast Kaagjärve vallas asunud Piina talu (jäi Eesti-Läti piiriajamisega Läti poolele), mida rahvas kutsus ka karjamõisaks.

Tema juhatusel kanti 1881. aastal Valgas ette esimene eestikeelne näitemäng (J. Kantswey „Mihkel ja Liisa ehk vaata, mis rikkuse ahnus võib teha“).
Samal aastal (1881) rajas ta linna ka esimese eestlaste laulukoori.
1891. aastal valiti Hans Einer Valga esimese eesti seltsi, Valga Eesti Karskusseltsi esimeheks ja oli selleks kuni 11. aprillini 1893.
1902. aastal valiti Hans Einer vastasutatud „Säde“ seltsi vanemate kogu liikmeks.
1903. aastal valiti Hans Einer „Säde“ Laenu- ja hoiukassa üheks kolmest direktorist (ülejäänud kaks olid J. Märtson ja T. Grünberg).
1907. aastal valiti Hans Einer Eesti Kirjanduse Seltsi asemikkude kogu liikmeks.
1917. aastal oli Hans Einer lühikest aega Valga linnapea.
1925. aastal korraldas noor Valga maakond esimese laulupeo. Selle korraldamisel olid suured teened Hans Eineril.

Hans Einer oli abielus Marie Kogeriga, Seeli mõisaomaniku Jaak Kogeri tütrega. Neil oli kokku 8 last, kellest 3 surid lastena ja üks noorukieas.

Hans Einer suri 23. veebruaril 1927. aastal. Ärasaatmine toimus 28. veebruaril Valga Jaani kirikust ja ta maeti Valka Luke kalmistule.

Eesti Vabariigi algusaegadel sattus ta süüdistuste ohvriks nagu oleks ta ajanud Eesti-Läti piiriületuse lihtsustamise teemal Läti riigi või isiklikke asju. Tegelikult soovis ta südamega eestlase ja valgalasena, et riigipiir ei piiraks inimeste liikumist ja ei lahutaks kahte rahvast. Aasta pärast surma, ilmus Jaan Soo kirjutis, mis oli tehtud Hans Eineri surivoodil vanahärra soovil. Kirjutises selgitatakse ja tunnistatakse Eineri üllaid pingutusi.