Idee Paju lahinguväljale mälestusmärk püstitada tuli 1932. aastal, kavandi autor oli Valga linnaarhitekt Georg Saar (esialgse idee auto T. Kiljako3). Samba ühele küljele planeeriti kunstnik M. Maksolly maali järgi tehtud Paju lahingut kujutav bareljeef, teisele küljele Julius Kuperjanovi bareljeef. 1
Algselt oli mälestusmärk kavas ehitada Paju asundusse, aga see plats asus orus ja teelt kaugemal. Seetõttu alustati läbirääkimisi J. Palwadrega krundi saamiseks tee ääres. 6
Paju lahinguvälja mälestamise komitee lasi 1936. aastal müügile postkaardid, mille sissetulek läks püstitava mälestusmärgi heaks. Postkaardid kujundas arh G. Saar. Müügihinnaks oli 10 s. 7
Paju mälestusmärgi kavandiga postkaart (Allikas: osta.ee veebikeskkond, https://www.osta.ee/en/ew-aegne-postkaart-vabadussoja-sammas-paju-lahing-1-75602864.html, 03.01.2024)
29. mail 1936 ilmus ajaleht "Lõuna-Eesti" Paju mälestusmärgile pühendatud eriväljaanne. Sealt selgus, et vajalikust 6000 kroonist on kogutud 2600. Lehes on ka põhjalik Paju lahingu kirjeldus koos kaasaegsete mälestustega. 8
1937. aasta veebruaris ajalehes "Lõuna-Eesti" antud ülevaatest 9:
- aastal olid Paju Lahinguvälja mälestamise komitee mitmed liikmed Valgast lahkunud ja komitee tegevus vaibunud. Hoogsam tegevus taastus taas kolonel Pinka määramisega Valga kaitseringkonna ülemaks. Paju esinduses eraldati krunt nr 81 Paju mälestussamba püstitamise otstarbeks. Korraldati üleriigiline korjandus, millele aitasid teiste hulgas kaasa ka pr Alice Kuperjanov ja Tallinna Linnapanga direktor Paul Kurwits.
- juunil 1935 kiideti heaks G. Saare poolt koostatud samba kavand.
- jaanuaril 1936 juhatuse koosolekul tõstatab juhatuse liige kolonel Johannes Soodla üles algselt valitud asukoha. Ta põhjendab, et see jääks Valga-Tartu teest 600 m kaugusele ja oleks varjatud Paju asunduse põlispuudest. Ta teeb ettepaneku leida parem asukoht.
Pikema töö tulemusena saadakse kokkulepe Paju asunduse krunt nr 3 omanikuga Johannes Eelsaarega magistraal-maantee äärse umbes ühe hektarilise krundi vahetamisega esialgse valitud krundiga (nr 81). Lisaks soovib ta vahetustoimingu eest 250 kr.
- novembril 1936 teostatakse uue krundi eraldamistööd ja uus krunt antakse komitee valdusse.
Lisaks eelnevale on valmistatud nahkköites Paju lahingu mälestusraamat, antud välja mälestussamba kavandiga postkaardid (3947 tükki) ja soetatud Karula asundusest üks kivisammas, mis koosneb 7 tahutud graniitplokist.- Komiteel oli 1937. aasta alguses liikmed 112. Juhatus oli koosseisus: esimees kolonel F. Pinka, laekur Juhan Ilwes, sekretär Ernst Õsso, asjaajaja kpt Joh. Koort, liikmed: kol J. Hiob, kol Joh. Soodla, ins G. Saar, ins R. Mitt, toim Ants Meerits, dir K. Wassil, Joh. Meister ja asendusliikmed dir K. O. Uibopuu, J. Saul, J. Soo.
Muldkehand toodi kokku ümbritsevate elanike poolt ning see valmis 1939. aastaks. Mälestusmärgi avamist planeeriti 1941. aastaks, kuid sõja ning Eesti okupeerimise tõttu jäi see ära. Planeeritud tööd teostusid Eesti Vabariigi taasiseseisvudes, mälestusmärk avati 1994. aastal. Aastal 1994 püstitati Paju lahingu mälestusmärk.1
12. juunil 1938, Eesti Vabadusristi Vendade X kokkutuleku ajal pani kindral Johan Laidoner Paju monumendile nurgakivi. Alles 30. jaanuaril 1994, Paju lahingu 75. aastapäeva eel avas Eesti Vabariigi president Lennart Meri mälestussamba. Paju lahingu 85. aastapäeval asetas mälestussamba jalamile pärja president Arnold Rüütel. Auvalves olid Jõgeva Gümnaasiumi vilistlased Oliver Baida ja Rauno Peets.2
Paju lahing oli Eesti Vabadussõja ajal Valga vabastamise käigus 31. jaanuaril 1919 Eesti ja Punaarmee väeosade vahel toimunud lahing Paju mõisa all. Paju mõis oli Punaarmee viimane kaitsepositsioon Valga all. Seda kaitses 1200 läti punast kütti Emīls Vītolsi juhtimisel. Punaarmeel oli seal 32 kuulipildujat, 4 suurtükki ja soomusrong. Eesti poolel oli 693 meest (partisanide pataljon leitnant Julius Kuperjanovi juhtimisel ja Soome vabatahtlikud). Neil oli 22 kuulipildujat ja 6 suurtükki. Eesti väed ründasid mõisa. Päeva jooksul tõrjuti kõik rünnakud tagasi. Hämariku ajal tungisid Eesti väeosad mõisa ning vallutasid selle käsitsivõitluses. Lahing oli üks sõja verisemaid. Eesti poolel oli langenuid ja haavatuid kokku 156 (Julius Kuperjanov sai surmavalt haavata). Punaarmee kaotas umbes 300 sõdurit. Paju lahing võimaldas Valga vabastada.1
-
Kultuurimälestiste riiklik register, 4497 Vabadussõja Paju lahingu koht, https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=4497, 20.05.2022 ↩↩↩
-
Vikipeedia, Paju lahingu mälestussammas, https://et.wikipedia.org/wiki/Paju_lahingu_m%C3%A4lestussammas, 20.05.2022 ↩
-
Lõuna-Eesti, nr. 73, lk 1, 06.07.1933 ↩
-
Lõuna-Eesti, nr. 3, lk 3, 09.01.1934 ↩
-
Lõuna-Eesti, nr. 35, lk 1, 25.03.1935 ↩
-
Lõuna-Eesti, nr. 2, lk 2, 08.01.1936 ↩
-
Lõuna-Eesti, nr. 11, lk 3, 29.01.1936 ↩
-
Lõuna-Eesti, nr. 58, 29.05.1936 ↩
-
Lõuna-Eesti, nr. 17, lk 3, 12.02.1937 ↩