Valga ja Võru vabastamise järel oli Valga linn Eesti kaitsevägede operatsioonide baasiks. Alustati Lätimaa vabastamist enamlastest. Üksnes Eesti abil see ka õnnestus.

Kerkis päevakorrale Eesti-Läti piiri kindlaks määramine. Esialgse kokkuleppe järgi Läti Ajutise Valitsusega pidi piirijoon algama Riia lahest alates Saalise jõge mööda Asti (Burtneku) järveni, sealt Stakelnisse [Strenči] Koiva jõele, mööda Säde jõge Tartu-Riia postiteeni, sealt otsesihis suurt sood mööda Siili juurde Koiva jõele endise Valga-Võru maakonna piiri peale välja. Siilist Harglani pidi nagu ennegi piir mööda Koiva jõge minema.

Sellega oleks Eesti saanud endale 3-4 enamast segarahvuselist kihelkonda ja kogu kitsarööpalise raudtee mõlemis suunas.

Pärastine Läti valitsus ei tunnistanud algset kokkulepet ja hakkas ägedalt Eesti okupatsiooni lõpetamist nõudma. Eesti väeosad tõmmatigi Marienburist [Alūksne], Stakelnist [Strenči] ja Ruhjast [Rūjiena] tagasi. Eesti kontrolli alla jäi Hoppa [Ape] alev ja Valga ümbrus 7-25 versta ulatuses. Aga seegi ei rahuldanud lätlasi.

Diplomaatilise kavalusega saadi piiritüli lepitajaks inglased, kellel lätlastega olid head suhted. Vahekohtunikuks määrati Inglise kolonel Tallents, kes ei teadnud Eesti oludest midagi.

Vahekohtuniku töö tulemusena määrati 1. juulil 1920 Eesti-Läti piirijoon, mis on ebaloomulik ja Valga linnale väga kahjulik. Nn "Tallentsi piirijoon" lõikas tükkideks majanduslikke üksusi ja isegi krunte linnas. Arvesse ei võetud juurdeveoteid ega majanduslikke asjaolusid. Vastutasuks Valga "kaotamise eest" määras Luke platsi (hilisema Läti Valga linna) lätlastele, kui Valga väiksema venna. Teiseks andis Tallents kolmest küljest maa lätlastele sh Viljandi kivitee ja palju korralikku metsa. Lätlastele anti ka peamiselt eestlastest rentnikega Hoomuli mõis. Üksikuid maid läks lätlastele veelgi.

Valga elanike arv, mis enne sõda oli umbes 18 000 (ilma põgeniteta), langes kiiresti 10-11 000 peale. 1921. aastal pärast piiri sulgemist traataiaga, sulges 51 äri oma uksed. Välisministeerium otsustas avaldada survet Lätile piirivahetuste tegemiseks sellega, et sulges Sepa tänaval asunud ainukese piiripunkti 24. jaanuarist 1921 kuni 1. juulini 1922. See mõjus rängalt ka Lätisse jäänud eestlastele, kes olid sunnitud opteeruma Eestisse, kuid ilma maad saamata.

1922. aastal tehti piiriõgvendusi, kuid Valgat need ei puudutanud. Alles 1924. aastal saadi tagasi Viljandi kivitee ühes sellest idapoole seisva 2-3 taluga [vahetati Lätiga Laura asula vastu].

Piiriga seoses kannatas Valga majanduslikult väga, kuid selle arvelt kasvasid Eesti pool Tõrva ja Läti pool Luke [Valka], Stakeln [Strenči] ja Smilten [Smiltene].

Piiril kehtis karm tollikord. Piirivalve poolt tabati salakaupa
1924 - 5 juhul
1925 - 16 juhul
1926 - 15 juhul
1927 - 14 juhul
1928 - 29 juhul
1929 - 10 kuuga 41 juhul

Isikuid tabati:
1924 - 107
1925 - 73
1926 - 90
1927 - 113
1928 - 149
1929 - 10 kuuga 161

Piirivalve korraldus 1918-1940
Väljavõte trükisest "Eesti piirvalvest 1918-1940" (L. Võime, Sisekaitseakadeemia, Tallinn 2007) ¹⁵
15. detsembril 1919. a moodustati Vägede Ülemjuhataja käskkirjaga Sõjaväeringkonna ülemale kindralmajor A. Larkale alluv Piirivalve Valitsus. Piirivalvamise ülesannet teostasid kaheksa Valitsusele alluvat piirikaitsepataljoni,
mille staabid paiknesid Tallinnas, Rakveres, Narvas, Tartus,
Petseris, Valgas, Pärnus ja Haapsalus.

Piirivalve Valitsus likvideeriti sõjaministri 15. aprilli 1920. a päevakäsuga. Merepiiri valvamist jätkas Merejõudude Rannavalve osakond ja maapiiril 1., 2., 3. ja Soomusrongide diviisi väeosad.

Sõjaministrile alluv Piirikontrolli Valitsus jätkas tegutsemist 1921. aasta kevadeni, mil töö piiripunktides anti üle Politsei Peavalitsusele ja asutati piiripolitsei. Piiripunkte töötas 1923. aastal 12: Tallinnas, Narvas, Valgas, Pärnus, Mõisakülas ja Irboskas – jaoskondadena, ja üksikute piiripunktidena Paldiskis, Narva-Jõesuus, Haapsalus, Rohukülas, Kuressaares, Hiiu-Kärdlas.

Piiri ülevõtmine sõjaväeosadelt toimus märtsist mai lõpuni 1923. Piirivalve tegevusala kogu riigipiiri ulatuses jaotati jaoskondade tegevuspiirkondadeks, need omakorda rajoonide ja viimased kordonite ja postide valvepiirkondadeks. 20. maiks 1923. a oli kogu piir kaitseväelt piirivalvele üle võetud. Algas igapäevane tööülesannete täitmine Eesti piiril, mis jaotati 8 jaoskonna vahel: Tallinna (6 rajooni – Baltiski, Tallinna (Jägala-Jõesuu, Loksa, Kunda, Purtse), Läänemaa (4 rajooni – Haapsalu, Kuressaare, Kihelkonna, Hiiumaa), Pärnu (2 rajooni – Pärnu,
Mõisaküla), Valga (Valga rajoon), Petseri (4 rajooni – Saputje, Ljadištše, Babino, Kudepi), Tartu (4 rajooni – Mehikoorma, Võõpsu, Budovitši, Boroki), Peipsi (3 rajooni – Vasknarva, Mustvee, Alatskivi) ja Narva (5 rajooni – Narva-Jõesuu, Ilkino, Komarovka, Mariinski, Kuritšeki).

Hiljem, 1. detsembril 1923. a likvideeriti Valga jaoskond ja liideti Petseri jaoskonnaga. 1. juulil 1924 ühendati Peipsi jaoskond Tartu jaoskonnaga ühiseks Peipsi jaoskonnaks, Pärnu ja Läänemaa – Lääne jaoskonnaks.

Eesti Vabariigi alguspäevade salakaubandusest oli artikkel 5.11.1937 ajalehes Lõuna Eesti nr 125 lk 2 ¹⁸.