Nii umbes 20-aastase sihikindla töö järele oli Valga eesti seltskond niivõrd välja arenenud ja kasvanud, iseäranis Valga raudteelinnaks saamisest (1899), et ta juba kommunaalasjadest osavõtmise peale võis mõelda. 1901. a detsembril jõudsid uue linnavolikogu ja linnaametnike valimised kätte. Ju mitu kuud sai selleks rasket eeltööd tehtud. Hääleõiguslikud olid vana vene linnaseaduse järele ainult majaomanikud ja I ning II järgu äritunnistuse alusel kauplejad. Suurem jagu eesti valijaid oli aga alles hilja aja eest linna elama asunud, kelledel valimise korrast ja linna valitsemisaparaadist aimugi polnud. Tuli koosolekuid koosolekute järgi pidada, enne kui asjast aru hakati saama. Lepiti lätlaste ja venelastega kokku. Seati ühine volinike nimestik: 12 eestlast, 12 lätlast ja 5 venelast. Sakslased esinesid muidugi oma nimekirjaga, kuhu ka mõned eestlased ja lätlased olid sisse võetud. Hääletati kuulikestega, oli kandidaadi-nimeline kahe poolega kastikene. Valge kasti pool oli jaatav, must eitav. Valija viskas enda kuuli kas valge- ehk mustapoolsesse kasti, kust siis lõpuks tagajärjed kokku võeti.

Et kohmetud valijad kuulisid pannes mitte ei eksiks ja kahtlaste üle kontroll oleks, seati mehed omavahel valimiskastide juurde minnes nii ritta, et igale "ustavale" järgnes kas "kohmetu" või "kahtlane". "Kohmetu" ja "kahtlase" kohus oli kuuli sinna kastipoolele panna, kuhu ta eelmineja "ustav" pani, temale järgneval ustaval oli aga võimalus seda näha ja kontrolleerida. Valimised läksid hästi. Eesti-Läti-Vene nimekiri võitis. Sakslased said täiesti lüüa. Valimised kinnitati jaanuaril 1902. a.

Linnaameti valimistel tuli aga liitlaste eneste vahel äge kokkupõrge: ei saadud linnapea valimisel kokkuleppele. Eestlaste poolt seati kandidaadiks proviisor Johan Märtson, lätlaste poolt tohter Graudin. Venelaste abil võitsid eestlased. Valga oli seega esimene linn Baltimaal, kes omale eesti linnapea sai. Ärapahandatud lätlased ei võtnud neile pakutud linnapea abi ja linnanõuniku kohta vastu. Sinna valiti siis eestlane Martin Alver ja venelane Aleksei Krõloff, volikogu juhatajaks H. Einer. Järgmistel linnavalimistel (1906) said eestlased juba ilma lätlaste abita läbi. Eesti valijate arv oli niivõrd kasvanud, et eesti erakonnal enamus oli ja ta linnavalitsuse enda käes pidas. (H. Eineri märkmed)