1921. aastal (ühtedel andmetel 1921. a. alguses, teistel 1. augustil 1922) asutasid Eduard Kivi, Märt Gross ja insener E. Masik Ed. Kivi vankritöökoja ning M. Grossi lauavabriku baasil uue ettevõtte "Valga veo- ja sõiduabinõude tehas OÜ E. Kivi, M. Gross ja Ko". Järgneva ligi 20 aasta jooksul valitses firma nime osas üsna suur segadus - kord reklaamiti seda A. Kivi, kord M. Grossi, siis jälle Valga Veo- ja Sõiduabinõude Tehase nime all. Ehk võis tegemist olla isegi mitme eri ettevõttega. Enne I maailmasõda valmistas Ed. Kivi oma töökojas vankreid ja vankriosi, mida müüdi palju Venemaale ja teistesse Balti kubermangudesse. Sõja ajal ehitas ta üle 1000 "veoabinõu Vene kroonule" (tõenäoliselt vankreid). 1920. a-te alguses rajatud ühendettevõtte erialaks oli igasuguste veoabinõude ja nende osade valmistamine, sh sõjaväe, maa- ja linna veovankrid ja reed, veoautode kered, vankrirattad jm osad; tellimisel ehitati ka "peenemaid sõiduabinõusid", samuti tehti muid puu- ja ehitustöid. Tehas töötas välja oma vankrite eritüübid, näiteks Eesti sõjaväe kahe ja ühe hobuse voorivankrid ja nn Viljandi vankri. Saksamaalt osteti töökoja sisseseadeks ka mitmeid uusi erimasinaid. (Päevaleht 27.06.1922) 1922: OÜ Ed. Kivi, M. Gross & Ko "Valmistab tellimise peale: Veo ja sõiduabinõusid ja nende osasid; Eri rattatehas; Veoautode ja omnibusside karusseriid ja puuosad; Aknad, uksed, lihtne mööbel. Hinnad võistlemata! Töö asjakohane. 1922. a. tööstusnäitusel kuldauraha!" (Päevaleht 16.12.1922) Sama aasta augustis oli töökojas ametis 7 töölist ja Ed. Kivi sepikojas veel 2-4 töölist. (Päevaleht 30.08.1922).

1923. aasta 25.-27. augustini toimunud Valga näitusel eksponeeris OÜ Ed. Kivi, M. Gross ja Ko järgmisi oma töökojas valmistatud sõidukeid: Ford autobuss 12 istekohaga, Ford veoauto "eest kinnine, tagant lahtine", maa veoavanker, pikk sõiduvanker, rataste kogu. Erilist tähelepanu äratasid töö kvaliteedi ja praktilise lahenduse poolest bussi ja veoauto kered, milliseid oli selle aasta jooksul ehitatud juba umbes 50. Tol ajal oli laiaulatuslik autokerede ehitamine Eestis veel üsna uudne nähtus. Valgas veoautodele ja bussidele kerede ehitamise algatajaks oli olnud "üks suurem Tallinna firma" (võimalik, et tollane Fordi esindaja Eestis Hans Winnal) ja arvestuste kohaselt jäi nii Eestisse umbes 30-40% valmis sõiduki hinnast. Näituse väljapaneku eest anti tööstusele I auhind kuldauraha. Tööstuses oli ametis üle 40 töölise, kasutati 20 hj aurumasinat ja mitmesuguseid erimasinaid. (Päevaleht 31.08.1923).

1926. a. 14. oktoobri Postimehes märgiti lühiülevaates Valga ja Võru tööstuse olukorrast, et "Väga heas korras paistab olevat Kivi ja Grossi vankritööstus, mis valmistab ka autode ja autobusede keresid. On loota tellimisi ka välismaalt." 1931. aasta veebruaris reklaamiti Päevalehes: "Valga veo-sõiduabinõude tehas. Kõige vanem omnibuse-, veo- ja sõiduautode karosseriide tööstus Eestis. Töö vastupidav, korralik ja täpne. Omnibuseliinide pidajad! Rutake tellimistega eelolevaks hooajaks." 1931. aastaks oli Valga Veo- ja Sõiduabinõude Tehases väidetavalt valminud üle 200 bussikere (ehk peeti silmas siiski kõiki autokeresid?). Nii näiteks olid kõik sel ajal Tartu liinipidajale Davet Simmile kuulunud bussid Valgas ehitatud kerega, samuti oli valmistatud sõidukeid OÜ Mootorile ja teistele liinipidajatele. Sõidukeid, vankreid ja regesid oli regulaarselt ehitatud kaitseväele, 17 veoautot ehitati firmale Puhk ja Pojad (Postimees 10.09.1931). 1932. aasta 6. märtsi varahommikul puhkes Ed. Kivi tööstuses Kuperjanovi 51 ilmselt vigasest elektrijuhtmest põhjustatud tulekahju, milles hävisid tisleri töötuba ja sepikoja ruum mitmete seadmetega (vankrirataste kodarate tegemise masin, treipingid, elektrimootor). Kahju hinnati kokku 7500 kroonile. Tehases oli sel ajal "tööd rohkesti", töötati 20 töölisega. Alles hiljuti oli üle antud kaitseväele valmistatud vankrid. (Lõuna-Eesti 08.03.1932, Esmaspäev 07.03.1932) 1933. aastal valmistas Valga veo- ja sõiduabinõude tehas "igasuguseid kerge- ja raskeveo vankreid, sõiduvankreid, vedruvankreid, regesid, autobuse korpuseid, kõiksugu puu-, lukusepa-, maalritöid. Vene ajal vabrik töötas laiaulatuslikult. Ka E. vabariigi algpäevil oli töö hoogus, kuna Tartu ja teiste linnade autobussikorpused peaaegu kõik Valgas ehitati. Praegusel kriisiajal on töö ulatus arusaadavalt tagasi läinud ja kitsaste aegade tagajärjed, rahva ostujõu langus jne. annavad ka nimet. tööstusele end tunda. Viimastel aastatel vabrik täitis veo- ja sõiduriistade valmistamise alal rohkeid kaitseväe tellimisi. Ka need on hiljuti suurel määral vähemaks jäänud, sest et töö on arsenali kätte üle antud.

Valga veo- ja sõiduabinõude tehas on ainukene Eestis. Tema saadused on tuntud ja populaarsuse omandanud üle riigi. Peab kahjuga mainima, et käesolev kitsik aeg ei lase tööstust normaalselt areneda nii, kuidas see tööstusele väärne ja vajalik oleks." (reklaamartikkel, Päevaleht 2.09.1933) Eesti Vabariigi algusaegadel tehti Tartu ja teiste linnade autobusside korpused selles tehases. ⁸

1930ndatel aastatel sattus J. Kuperjanovi 51 asunud Valga veo- ja sõiduabinõude tehas makseraskustesse ja võlausaldajad, kelledest suurimaks oli Jessinovski, võtsid tehase üle. 1934. aastal läks ettevõte uuesti uue omaniku S. Jessinovski käe all pankrotti.⁷

1935. aastal valmistas Valga mehaaniline veoriistade tööstus M. Gross autobusside ja veoautode keresid, vedru- ja veovankreid, saane, regesid jne. Sama aasta augustis toimunud Valga näitusel eksponeeris Märt Gross mitmesuguseid töövankreid, sõiduvankreid jm puu ja rauatöö tooteid.

1936. aastal Valga Mehaaniline Veoriistade Tööstus A. Kiwi asukohaga Kuperjanovi tn 30. Alaliselt töötas 8-10 inimest. Valmistas omnibusse üle Eesti. Aluseks kasutati Volvo mootoriga alust, mille peale ehitati mahukas punast värvi plekiga kaetud kabiin, kuhu mahtus 37 nahaga kaetud istekohta. ^{10 11}