Eesti väeosa, mis 12. juulist 1921 kuni Eesti esimese iseseisvusperioodi lõpuni asus Valgas.

Kaitseministri käskkirja (1928. a. nr 246) alusel määrati väeosa vanuseks 6. (19. ukj) oktoober 1917, kui pandi Tallinnas merekindluse komandandi loa põhjal alus nn Tallinna eraldi polgule, millest hiljem ümber nimetamisega sai Eesti 3. polk ja veel hiljem 3. jalaväerügement ning veel hiljem 3. üksik jalaväepataljon. Esimene ülem oli Ernst Põder.

6. aprillil 1918 saksa okupatsioonivõimude poolt demobiliseeriti, kuid terve polgu ohvitserkond asus spordiselts "Kalevi" koosseisu, et hoida end organiseerituna ja koos käia. Pärast okupatsioonivõimude lahkumist ja Eesti ajutise valitsuse võimuletulekut asuti uuesti polgu formeerimisele.

Jalaväepolgu, hilisema üksiku pataljoni (taas)asutamise päevaks loeti 21. november 1918. aastal, kui Eesti Ajutine Valitsus võttis vastu otsuse Eesti rahvaväe 1. Diviisi ja selle koosseisu kuuluvate väeosade, sh 3. Jalaväepolgu moodustamiseks.

25.11.1918 pidasid nad oma esimese lahingu - Vene vägede vastu.
1. veebruaril 1919 osales 3. polk Valga vabastamisel, kus suudeti enamlastelt saada hulk vange, rikkalik sõjasaak, muuseas ka üks patarei. Valgast edasi asuti Koiva jõe kaldale kaitsele. Hiljem suruti enamlaste vastupanu maja.

Sealt edasi võideldi edasi Landeswehri vägedega, mille käigus jõuti välja Riia alla. Hiljem võitles rügement ka Pihkva-Ostrowi rindel ja Narva all.

Pärast sõjategevuse lõppu toodi rügement 23. mail 1920 Narva rindelt Pärnu, kus alustati rahuaegset tegevust kolonel-leitnant Jaan Kruusi juhtimisel. 12. juulil 1921 toodi rügement 3. üksiku jalaväepataljoni nime all Valka.⁸

Rügemendist on võrsunud ka 2., 4. jalaväerügement ja 1. ratsarügement.

1922. aastal viidi Eesti Rahvaväes sõjaväeliste auastmete ja terminite üleviimine Venemaa keisririigi aegsetelt auastmetelt ja terminitelt euroopalikele sõjalistele terminitele ning kehtestati euroopalikud auastmenimetused ja väeüksuste nimetused, 24. novembril 1922. aastal võeti kasutusele termin “rügement” senise “polgu” asemel, “kompanii” senise “roodu” asemel jne.

1923. aastal ostis kaitseministeerium ära Valgas Kuperjanovi tänaval asuvad endised veneaegsed Klassmanni kasarmud. Neile tehti põhjalik remont.⁸

Väeosa nimetati 3. Üksikuks jalaväepataljoniks alates 1. oktoobrist 1928. aastal.

16. detsembril 1928 anti riigivanema poolt üle 3. üksikule jalaväepataljonile 3. jalaväerügemendi lipp, mille annetasid Valga linn, Valga maavalitsus ning Valga linna seltsid ja organisatsioonid.⁸

3. Üksik Jalaväepataljon lõpetas tegevuse oktoobris 1940, seoses Eesti Vabariigi sõjaväe üldise likvideerimisega.

Juhtkond
Rahvuslike väeosade ajal:
Kapten Jaan Põrk 09.10.1917-19.10.1917
Alampolkovnik Ernst Põdder 19.10.1917-27.11.1917,
Alampolkovnik Peeter Kann 27.11.1917-03.01.1918,
Polkovnik Peeter Raudsepp 03.01.1918-09.03.1918,
Alampolkovnik Peeter Kann 09.03.1918-05.04.1918.

Vabadusesõja ajajärgul:
Alampolkovnik Eduard Kubbo 18.11.1918.-24.02.1919,
Kapten Johan Schmidt 24.02.1919.-11.03.1919,
Kapten Jaan Kruus 11.03.19 kuni sõja lõpuni.

Rahuajal:
Kolonelleitnant Jaan Kruus —01.01.1921.
Kolonelleitnant Johan Schmidt 01.01.1921-12.07.1921,
Kolonelleitnant Jaan Kruus 12.07.1921-01.07.1922,
Kolonel Peeter Raudsepp (kt) 01.11.1922-22.06.1923
Kolonelleitnant Werner Trossi 01.07.1922-31.12.1926,
Kolonelleitnant Joh. Oskar Schmidt 20.02.27-01.10.1928,

Sakala Jalaväe rügemendi ajal:
Major Johannes Martinson 15.03.1924-15.11.1924,
Major Konstantin Kanep 15.11.1924-01.02.1925,
Kapten Richard Aks (kt) 01.02.1925-06.04.1925
Major Johannes Siir 06.04.1925-16.07.1926,
Major Artur Sauselg 16.07.1926-05.10.1927,
Major Aleksander Häelme 05.10.1927-01.10.1928.

Uuesti formeeritud 3. Üksiku Jalaväepataljoni ülemad:
Major Aleksander Häelme 01.10.1928-10.09.1929
Kolonelleitnant Artur Sauselg 10.09.1929-25.10.1930
Kolonel Oskar Plaks 25.10.1930-01.03.1932
Kolonelleitnant Eduard Ahman 01.03.1932-04.04.1934,
kolonelleitnant Aleksander Häelme 04.04.1934-1940,^{8 6}

Meelis Kivi info põhjal:

3. Eesti jalaväepolk oli Vabadussõja lõpul Narva rindel. Peale Valga vabanemist liikus aga Lõunaväerinnal Strenci peale. Strenci külje all kui kpt Irv surma sai, oli 3. polgu ülem kpt Kruus tema kõrval soomuki ees liikumas ja vaatlust teostamas. Kruus oli ühtlasi ka hilisem EV kindral. 10.05.1920 lühendati nimi 3. jalaväepolguks, mis 23. mail 1920 viidi Pärnu. Seejärel viidi läbi demobilisatsioon ja polk hakkas osalema piirivalveteenistuses Läti piiril.
   1. jaanuaril 1921 liideti 3. jalaväepolguga senine 8. jalaväepolk ja 4. piirikütipataljon - selle liitväeosa nimeks jäi 3. jalaväepolk. Sama aasta 12. juulist aga lahutati polgust endise 8. jalaväepolgu allüksused ja allesjäänud väeosa nimeks jäi 3. üksikpataljon. Ühtlasi viidi see pataljon Pärnust üle Valka, kus pataljonil esialgu ühist asupaika ei olnud - pataljon oli linnas laiali. Alles 1923. aastal ostis sõjaministeerium Valgas Kuperjanovi tänaval asunud veneaegsed Klasmanni kasarmud [kaasajal Pikk 16]. Need remonditi ja neisse asuski 3. üksik pataljon.
   22. märtsil 1924 liideti 3. üksik pataljon Sakala partisanide üksiku pataljoniga ja moodustati Sakala jalaväerügement. Rügemendi asukohaks oli Viljandi, kuid ta III pataljon jäi Valka.
   1. oktoobrist 1928 aga lahutati Sakala jalaväerügement uuesti algosadeks - Sakala üksikuks jalaväepataljoniks ja 3. üksikuks jalaväepataljoniks. Viimane jäi aga selle nime all esimese iseseisvuse perioodini Valka.

Põhjalik ülevaade 3. jalaväepataljoni ajaloost on ajalehes Lõuna-Eesti 06.10.1937 nr 112.